Ma hüüdsin Su nime, kuid vaikus
mu kõrvus vaid kumises,
üksnes südamelööke kaikus
ses hommikus unises…
Ma arvasin, et Sa ei kuulnud
ma kartsin, et Sa ei ihka
mind kuulda, et tund on tulnud,
kui ei armasta Sa, ega vihka.
Ma lootsin, et ühel hetkel
muutun Sinuga sarnaseks,
räägin Sinuga Su omas keeles,
siis ju kuuled mind ometi, eks?
Nõnda heideldes siia-sinna
lõpuks lahku lõin enesest.
Aina kaugemal’ tahtsin minna,
aina lähemal Sul’ see-eest.
Kuni lõpuks vaikuse viivul
äkki kohkudes märkasin,
et valusa teadmise tiivul
umbvõõrana ärkasin.
Mu hüüdmisest pole kasu
ei omas, ei võõras keeles.
Olen hulkur kesk tundmatuid radu
on tagasitee läinud meelest…
Ent kesk kogu ilmamaa kaja
mind tabab üks kummastav aimus –
mul polegi hüüda Sind vaja,
kokku sulanud oleme vaimus…
15.09.2005
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar