Üksildus, tugi ja tahtejõud ehk mida saaks veel teha, kui oled juba kõike proovinud ja miski ei aita

Tervist ja rõõmu Sulle!

Mõni uitmõte on nagu lõngaots, millest haarates kera vurrina keerlema oled löönud ning lahti hargnenud kuhi vajab taas kokku kerimist. Vahel tundub, et see kerimistöö on lõputu - lõng võib olla habras ja koidest puretud, kuid ka pärast lahtiste otste sõlmimist teeb järjekordne sikutus sasipuntrale veel mõne sõlme sisse... Asja tuumani jõudmine on pikk protsess, kuid kui mõned sammud juba tehtud, siis on hea veidi hinge tõmmata ja leitut jagada.

Tänase lõunapausi ajal mõtlesin üksildusest. Ei, ma ei alustanud sellest :) Viimasel päevadel peas keerelnud mõtted pressisid ennast ise kupli all rambivalgusse. Ju need mind siis kuidagi puudutasid. Näiteks paljuräägitud Robin Williamsi viimane eesriie. Üks neist naerutajatest, kelle koomika taha me tegelikult vaadata ei tihkagi, kartes pettuda ja nii rõõmsa fassaadi tagant muserdatud inimhinge leida. Või siis kümned ja kümned söömishäireid puudutavad lehed, blogid ja foorumid. Enamust postitajatest ühendab üks ja sama põhiprobleem - "pole kellegagi rääkida", "tahaks vahel kasvõi kedagi kallistada", "ei taha/julge suhelda", "ma ei suuda sellest välja tulla", "aidake!", "psühhiaatri juures käimisest polnud abi - ta kirjutas ainult ruttu tabletid välja, ega tahtnud üldse kuulata", "küllap on veel minusuguseid, aga tunnen, et olen üksi", ... .

Ühe sellise blogi kanded lõppesid 2011. aastal. Kommentaare oli teema populaarsust arvestades üllatavalt vähe. Ei mingit teavet selle kohta, mis sai edasi, kas tal on nüüd parem... Mõtlesin teistele sama murega inimestele - kas oleks abi, kui mõni neist oleks ära kuulatud, selle asemel, et hakata pori loopima või jagama nõuandeid stiilis "söö vähem ja liigu rohkem". Mõte ju õige, aga vähem või rohkem katki inimene näeb maailma teisiti. Mitte ühestki väljapoolt tulevast nõuandest pole abi, kui endal puudub soov asja tuumani jõuda, seda endale tunnistada ja abi otsida (ning vastu võtta). 

Kõik see on kuidagi tuttav. Ja ometi pole mul oma elule midagi ette heita, enda teada pole olnud ühtegi tõsist lapsepõlvetraumat ega kiusamist. Noh, eks see paksuks hüüdmine ju oli kunagi. Ja mõni piinlik moment kaaslaste ees. Ja mõni lähedase pahaaimamatult öeldud kommentaar. Ja mõni väike vimka, mis toona hingepõhjani solvas. Ja mõni väike... Oot... Kui nüüd mõtlema hakata, siis on taas üks lõngakera ots lahti sikutatud vist...

Igaühe tee füüsilise ja vaimse tervise, tasakaalu ja kestva heaolutundeni on erinev. Ma ei tea, milline on Sinu lugu. Võib-olla on seal asjaolusid, mida Sa tõesti ise muuta ei saa(nud). Ehkki, tihti on lihtsam uskuda, et kõigis hädades on süüdi mingi müstiline väline jõud. No ma ju tõesti ise nii väga tahaksin, teeksin, oleksin, aga ei saa, sest (järgneb kümneid põhjuseid, miks midagi teha EI SAA). Võtan veel niipalju alla, siis hakkan rohkem väljas käima. Tõstan natuke asju ümber ja siis hakkab energia kohe teisiti voolama ja olengi õnnelik. Elu on liiga hea, et olla tõsi, järelikult tuleb seda saboteerida. Ja lõppkokkuvõttes ei muutu mitte midagi. Ring on peale tehtud ja oled jälle samas sumbunud õhuga pimedas kohas tagasi. 

Aga lootus sureb viimasena. Aastate jooksul on mõned küsimärgid siiski konksust vabastatud ning punktiks taandatud. :)

End avades haiget saamise kartus pole midagi sellest kartusest tingitud üksioleku kõrval. Kui aga korduvalt samale rehale astuda, siis tasub oma ootustes inventuur teha - viga võib peituda mitte vastustes, vaid küsimustes, mida esitad. Liiga suured ootused toovad peaaegu alati kaasa pettumuse.

Selleks, et asjad saaks tehtud, pole vaja imerohtu ega enesepiinamist. Selleks on vaja tahtejõudu. Olin pikka aega veendunud, et minul seda lihtsalt pole ja kõik. Kõlab banaalselt, aga üks raamat muutis seda arvamust kardinaalselt. Tahtejõudu saab tugevdada ja seda ütleb ebameeldivate asjade edasilükkamise meister. :) 

Asjad muutuvad lihtsamaks, kui alustad päeva kõige hirmutavamate küsimuste lahendamisega. Ära loobu meeldivast, vaid pane see ootele ja keskendu vajalikule (premeerimissüsteem) - tähtaja saabudes on kõik oluline tehtud ja üllataval kombel preemiat väga enam ei tahagi. Aga tuleb olla ettevaatlik ja pead tõstvale laiskusele võimalikult ruttu ninanips anda. Tuleb püsida liikumises, sest veerevale kivile ei kasva sammalt (ega rasva ega muremõtteid).  

Eelnev on vaid ühe inimese lugu. Sinu elu on olnud teistsugune. Kui tunned, et mõni Sinu lõngakeradest on ka hargnema hakanud ja soovid seda jagada, siis anna teada! Mul pole kõiki vastuseid. Kuid ma olen olemas, et Sind ära kuulata. Võib-olla aitab see Sul vähemalt mõnele lahendusele lähemale jõuda.  :) 

Madistajad

Elutoas käib suuremat sorti madin. Üle toolide ja laua alt läbi, mööda põrandat ja madalamaid kapipealseid sellise hooga, et tugitool karussellina keerleb ja vaibad krussis. Vahepeal tehakse väike vahepeatus leso peal ja siis käib jälle sama trall edasi. Algul üks ees ja teine järel, siis teine ees ja esimene järel. Astun mööda ja mõtlen, et vaat kui tore, et mängivad, saan ehk rahus süüa teha.

Jalapadin kostab juba kaks sekundit pärast külmkapiukse avamist. Kaks suurt säravat silmapaari vaatavad mulle uudistavalt otsa: “Mis me nüüd tegema hakkame? Kas ma saaksin enne ühe ampsu? Palun-palun-palun!“ Ütlen küll, et praegu ei saa midagi, söögiaeg ei ole veel käes. Seepeale tehakse äärmiselt häälekaid vastuväiteid teemal: „Mis mõttes ei ole söögiaeg? Mul on kõht õudselt tühi… Kohe väga-väga. No palun anna üks amps!“ „Ei saa praegu! Minge eest ära, minge mängige edasi või midagi…“

Räägi nagu seinaga. Isegi kui paar sammu toa poole minnakse, on järgmisel hetkel jälle üks või teine või mõlemad selja taga valves, ninad püsti ja näljased näod peas.

No pudeneb siis mõni paluke. Porgandijupp näiteks. Suurem haarab selle kohe endale ja väiksemal on suur hädakisa lahti: “Näh, miks tema saab ja mina ei saa!? Mulle ka!“ Üritan küll selgitada, et sina ju ei taha porgandit, aga see pole ilmselgelt mingi argument. Asi on põhimõttes. Saab teine ka oma porgandikillu. See võetakse vaimustusega vastu, kuid juba paari sekundi pärast avaldatakse nördimust: „Väkk! See pole ju üldse seesama asi, mis sa talle andsid! Tema oma oli raudselt parem…“ Suurem astub seepeale juurde ja võtab väiksemalt toidupala lihtsalt ära. Amps ja läinud see ongi.

Ignoreerin mõneks ajaks toimuvat ja toimetan edasi. Rahu ja vaikus kestab heal juhul minuti. Siis on algul üks, siis teine, ninapidi laua ääres ja jälgivad taas näljaste nägudega laual toimuvat (õigemini üritavad ette kujutada, suurem veel natuke ulatab kiikama töölauale, aga väiksem sinna ei küüni). Aiman juba, et neil kahel, kes mõlemad endale paremat positsiooni üritavad kätte võita, jääb varsti ruumi napiks ja tüli on taas majas.

Hetke pärast kostab kiljatus ja siis sisin ning mõlemad rüselevad käratsedes laua juurest eemale ja põrnitsevad seejärel üksteisele altkulmu otsa. Seekord siis põhjuseks nügimisest tulenevad füüsiliselt olematud, aga uhkusele tugeva hoobi andnud vigastused… „Ta küünistas mind! Mina rahulikult seisan laua ääres, aga tema tuleb küünistama!“ õigustab ennast suurem. „Aga tema astus mulle enne jala peale! Mina üldse ei näe muidu, mis sa teed seal laua peal.“ „Nii. Sina (vibutan ähvardavalt suurema poole sõrme) ei trügi niimoodi. Teine on sinust ikka palju väiksem. Ja sina (see käib siis väiksema kohta) ei pea ka kohe üle reageerima – ma nägin küll, teine astus sulle jala peale jah, aga mitte meelega. Ja üldse – te ei pea siin passima. Järgmine kord astun ise teile varba peale. Marss tuppa!“ Väiksem üritab veel mõne toriseva vastuväite esitada, aga suurem (ja juba kogenum) taandub, lootes, et kui olukord vaibub, saab ta mõne minuti pärast vaikselt kööki tagasi hiilida.

Mõne aja pärast ootab ees veel võiduajamine toidu köögist söögilauale kandmisel (ütleme nii, et kui midagi kuumemat käes on, siis teen ise ennetavalt valju häält – eest ära! Kõrvetab! – vastasel korral oleme kõik kolmekesi hunnikus põrandal, koos sööginõudega). Siis järgneb suhteliselt range meeldetuletus selle kohta, kes peab laua ääres olema ja kes mitte. Ja lõpuks, pärast tühjade nõude kööki vedamist kaheliikmelise saatjaskonna valvsa pilgu all, saavad nemadki oma kauaoodatud kraami. Minut-paar matsutamist ja juba kausid läigivad. Igaks juhuks kontrollivad mõlemad teise toidunõu ka üle ning kui seal rohkem midagi ei leidu, on lõpuks rahu taastatud. Järgmise korrani.

Sellised nad on: Pippa, 12-aastane ja Miu, pooleaastane. Kokku neli paari jalgu ja kaks saba. Kui parasjagu ei tülitse, siis on suured sõbrad. Kui sõprus otsa saab, siis … No siis ütlevad, mis teineteisele öelda on ja lepivad hiljemalt järgmiseks köögis toimetamise ajaks ära. J