Elutoas käib suuremat sorti
madin. Üle toolide ja laua alt läbi, mööda põrandat ja madalamaid kapipealseid
sellise hooga, et tugitool karussellina keerleb ja vaibad krussis. Vahepeal
tehakse väike vahepeatus leso peal ja siis käib jälle sama trall edasi. Algul
üks ees ja teine järel, siis teine ees ja esimene järel. Astun mööda ja mõtlen,
et vaat kui tore, et mängivad, saan ehk rahus süüa teha.
Jalapadin kostab juba kaks
sekundit pärast külmkapiukse avamist. Kaks suurt säravat silmapaari vaatavad
mulle uudistavalt otsa: “Mis me nüüd tegema hakkame? Kas ma saaksin enne ühe
ampsu? Palun-palun-palun!“ Ütlen küll, et praegu ei saa midagi, söögiaeg ei ole
veel käes. Seepeale tehakse äärmiselt häälekaid vastuväiteid teemal: „Mis
mõttes ei ole söögiaeg? Mul on kõht õudselt tühi… Kohe väga-väga. No palun anna
üks amps!“ „Ei saa praegu! Minge eest ära,
minge mängige edasi või midagi…“
Räägi nagu seinaga. Isegi kui
paar sammu toa poole minnakse, on järgmisel hetkel jälle üks või teine või
mõlemad selja taga valves, ninad püsti ja näljased näod peas.
No pudeneb siis mõni paluke.
Porgandijupp näiteks. Suurem haarab selle kohe endale ja väiksemal on suur
hädakisa lahti: “Näh, miks tema saab ja mina ei saa!? Mulle ka!“ Üritan küll
selgitada, et sina ju ei taha porgandit, aga see pole ilmselgelt mingi
argument. Asi on põhimõttes. Saab teine ka oma porgandikillu. See võetakse
vaimustusega vastu, kuid juba paari sekundi pärast avaldatakse nördimust:
„Väkk! See pole ju üldse seesama asi, mis sa talle andsid! Tema oma oli
raudselt parem…“ Suurem astub seepeale juurde ja võtab väiksemalt toidupala
lihtsalt ära. Amps ja läinud see ongi.
Ignoreerin mõneks ajaks toimuvat
ja toimetan edasi. Rahu ja vaikus kestab heal juhul minuti. Siis on algul üks,
siis teine, ninapidi laua ääres ja jälgivad taas näljaste nägudega laual
toimuvat (õigemini üritavad ette kujutada, suurem veel natuke ulatab kiikama
töölauale, aga väiksem sinna ei küüni). Aiman juba, et neil kahel, kes mõlemad
endale paremat positsiooni üritavad kätte võita, jääb varsti ruumi napiks ja
tüli on taas majas.
Hetke pärast kostab kiljatus ja
siis sisin ning mõlemad rüselevad käratsedes laua juurest eemale ja põrnitsevad
seejärel üksteisele altkulmu otsa. Seekord siis põhjuseks nügimisest tulenevad
füüsiliselt olematud, aga uhkusele tugeva hoobi andnud vigastused… „Ta
küünistas mind! Mina rahulikult seisan laua ääres, aga tema tuleb küünistama!“
õigustab ennast suurem. „Aga tema astus mulle enne jala peale! Mina üldse ei
näe muidu, mis sa teed seal laua peal.“ „Nii. Sina (vibutan ähvardavalt suurema
poole sõrme) ei trügi niimoodi. Teine on sinust ikka palju väiksem. Ja sina
(see käib siis väiksema kohta) ei pea ka kohe üle reageerima – ma nägin küll,
teine astus sulle jala peale jah, aga mitte meelega. Ja üldse – te ei pea siin
passima. Järgmine kord astun ise teile varba peale. Marss tuppa!“ Väiksem üritab veel mõne toriseva
vastuväite esitada, aga suurem (ja juba kogenum) taandub, lootes, et kui
olukord vaibub, saab ta mõne minuti pärast vaikselt kööki tagasi hiilida.
Mõne aja pärast ootab ees veel
võiduajamine toidu köögist söögilauale kandmisel (ütleme nii, et kui midagi
kuumemat käes on, siis teen ise ennetavalt valju häält – eest ära! Kõrvetab! –
vastasel korral oleme kõik kolmekesi hunnikus põrandal, koos sööginõudega).
Siis järgneb suhteliselt range meeldetuletus selle kohta, kes peab laua ääres
olema ja kes mitte. Ja lõpuks, pärast tühjade nõude kööki vedamist
kaheliikmelise saatjaskonna valvsa pilgu all, saavad nemadki oma kauaoodatud
kraami. Minut-paar matsutamist ja juba kausid läigivad. Igaks juhuks
kontrollivad mõlemad teise toidunõu ka üle ning kui seal rohkem midagi ei
leidu, on lõpuks rahu taastatud. Järgmise korrani.
Sellised nad on: Pippa, 12-aastane
ja Miu, pooleaastane. Kokku neli paari jalgu ja kaks saba. Kui parasjagu ei
tülitse, siis on suured sõbrad. Kui sõprus otsa saab, siis … No siis ütlevad,
mis teineteisele öelda on ja lepivad hiljemalt järgmiseks köögis toimetamise
ajaks ära. J
