Aeg maha

Kui elud lähevad kiireks,

siis kuukiired kaotavad elu.

Kui mängul pole piire,

Sind piiritult piirab Su lelu.

Kui ajal on teravad hambad,

siis hambutult piinav on ootus.

Kui mõrased alussambad,

siis laguneb viimne kui lootus.

Kui õigena tundub vale,

siis valesid õigustad kiivalt,

ent astudes lähemale

kaob pilt nagu jalajälg liivalt.

Kui kahtlused poevad hinge,

teeb hingetuks pime õud

ning käies lõputuid ringe

jääb alles vaid kõrb ja põud.

Kui lähedal tundub kauge,

siis kaugeneb lähedane.

Kuid ausalt enda ees seistes

tead täpselt, mis oluline.

Need, kes on tuuleks Su tiibade all,

kes jagavad iga Su püüdlust,

kes kaugel olleski lähedal

ning valvamas Su seljatagust.

04/06/2012 

Päevaraamatu lehtede vahelt

Mõned päevad tagasi paberites tuulates komistasin kogemata ühe päevikusse üles tähendatud kirjutise otsa... Paberile pandud täpselt 14 aastat enne selle taasleidmist. Mis ma oskan öelda - paadunud romantik ikka... vaatamata aastatepikkusele vastuseisule ja eitamisele. Katsun järgmine kord midagi muud jagada ... Ausõna! :)

* * *
Kui mind hüüad, ma kuulen.
Kui mind vajad, ma tulen.
Kuitahes kaugelt mu vaim või mu hing
tuleb, kui südames kutsud mind.

Mõte käib oma rada,

kehal on oma tee,

süda ja hing mul aga

jao andnud Sinule.

Jao, mida lahti ei murra

ei mõtte, ei keha sund,

sest elab Sinus see jagu

iga mu elutund…

8. aprill 1998

Passioon

Suur Reede. 

Minu usulistest veendumustest sõltumatult mõjus üks filmielamus aastate eest just selliselt... Põhjuseks kusagil sügaval kaasa kajav nägemus vahekorrast kivistunud traditsiooni ja veel tundmatu uue, õeluse ja halastuse, hirmu ja usu, mõistmist ületava eneseohverduse ja maise paratamatuse vahel. Teekond Kolgatale.  Pilk Maria silmis. M. Gibsoni "The Passion of the Christ". 

* * *

Ma liigutaks Su teelt või tuhat mäge,

kuid kõik, mis teha saan, on kõrvalt kaeda…

Ja iga löök, mis kajab vastu naela

mu hinge jätab igikestva haava.

Kalk ahastus mind surub maanteetolmu,

kui tõstan taeva poole külmad pihud,

sest kisulisest piitsast palju enam

lööb õelus vermeid verevaid Su ihul.

Mu kaame nägu kivistunud ilmel

on varjuks lõõskavale valule…

ja kuigi vaimus toetada Sind tahan,

jääb liikumatuks jalg ja tummaks keel.

2005

Keeldub lahkumast ... :)

VÄGA värske :) Aluseks tegelikult üks vana-vana kirjutis aastast 1996, aga selle avaldamiskõlbulikuks silumise käigus sündis hoopis teine lugu...

… kolmas õhtu. Ma täna

silmi ei sulgeda julge.

Miks küll painad mind aina,

jälle mu unedes kulged…

Aeg voolab igavikku,

ühtviisi kaob õige ja vale,

kuid miski kriibib üht ust,

mis sai peidetud sügavale.

Kas oligi üldse põhjust,

kui oli, siis miks? Ma ei tea ju…

Nii loobusin. Ent mingi kõhklus

ei hinge närimast peatu.

See veider side, see ahel

on alati olemas olnud.

See kahtlus, mis pead tõstab vahel

on väsitav, kuid teretulnud…

Lõpuks mõttetu näib kogu võitlus –

nagunii miski eales ei muutu.

Tean, et järgmise hommiku tulles

uned tegelikkust ei puutu...

Mööduv aeg küll tervendab haavad –

kuid just siis, kui üldse ei oota –

taas seisad mu kõrval ja naerad,

et julgesin unustust loota…

04.04.2012

Kevadine

Oli üks kevad. Aastate eest. Koduteed astudes jäi korraga silma kahvatu ja pleekinud aastaaja ootamatu värvisügavus... 

Purpurkullane õhtu

õrnlilla laotuse all.

Kahvatuhaljad väljad,

hõbejad veepeeglid neis.

Kulukollane rohi,

maantee liivane perv,

kuusehekkide samet,

mullapruun künnismaa serv.

Punane pajuvõsa,

jäiselt õhkavad kivid,

veeväli laiumas üle

vasttärgand rohumaa.

Päikse viimase kiire surmast

kasvab esmane kuuketta kiir,

see kasvab ja kasvab ja kasvab

ja peagi on otsaga siin.

Siis kahvatuhallil aasal

lööb särama peidetud kuld

ja mustjaspruunikast savist

saab õhkuv eebenmust muld.

Tume ja kahvatu valgus

rohekassinisel piiril -

kuulutab kevade algust

purpurkullane kiir.

Kevad 1990, Türi-Parasi teelõigul

Millal on õige aeg?

Millal Sa viimati tundsid, et kõik oluline on öeldud või ebaolulisest vaikimine tüli ära hoidnud, et oled teinud rahu nendega, kes Sulle kunagi mistahes põhjusel haiget on teinud, et Sinu julgus või taandumistarkus on aidanud edasi minna nii Sul endal kui ka Sind ümbritsevatel inimestel?

Millal on õige aeg vaadata silma oma hirmudele, emotsioonidele, kaaluda ühe või teise käitumisviisiga kaasnevaid võimalikke stsenaariume, näha ükskõiksuse või ülbuse maski taha peitunud hoolega varjatud tegelikku habrast inimloomust?

Millal on õige aeg andestada, aeg tõele näkku vaadata, aeg otsustada, aeg kinni hoida, aeg minna lasta, aeg armastada, aeg olla julge, aeg tagasi tõmbuda, aeg aidata ennast ja aeg pühenduda teistele?

Kas siis, kui see, kellega midagi jagada tahtsid, on ehk igaveseks lahkunud?

Kas siis, kui hetkelises vihahoos öeldu jääb Su pea kohale rippuma ka aastate pärast, seejuures üha raskemaks muutudes? Või kui hiljem selgub, et muuseas pillatud särav sõnakild on lõiganud Su kõrval seisva inimese hinge haigutava haava?

Kas siis, kui pärast nii paeluvana tunduva tee järgimist leiad end ikka veel kohapeal tammumas või oled sattunud oodatust hoopis kaugemale viivatele radadele?

Võib-olla – kuigi Sul on raske seda uskuda – ei ole kõik Sinu otsused ainuõiged.

Võib-olla mõjub ka kõige paremate kavatsustega öeldu või tehtu kellelegi halvavalt ja hävitavalt.

Võib-olla on mõnikord targem liigsest hoolimisest loobuda, jätta midagi ütlemata, tegemata, ärritumata, südant puistamata, otsustamata, kaasa tundmata.

Võib-olla… Aga samas …

Suurim kandam on mured, mille ise enda kanda võtad, mitte need, mis olude sunnil Sinu teele langevad.

Suurim viga pole tingimata see, mis tehtud hetkel parima äranägemise kohaselt, vaid juba kord tehtud vea teadlik kordamine.

Suurim võimalus midagi õigesti teha on pühendada oma aeg sellele, mis on Sulle tõeliselt südamelähedane, mis Sind alati kõnetab, mis aitab Sul arendada iseend ja inimesi Sinu ümber, samal ajal sellest suuremat numbrit tegemata, vastutasu ja isegi mõistmist ootamata, andestades, kaasa tundes, ära kuulates ja siirast huvi tundes ning püsides Sulle oluliste inimeste kõrval, kui nad seda vajavad.

Aga millal on  õ i g e  aeg? Siis kui süda sunnib ja mõistus vastu ei vaidle. Siis kui tunned, et teisiti ei saa. Siis kui pärast ereda leegiga lahvatanud emotsiooni läbipõlemist midagi ikka veel alles jääb ning asu ei anna. Siis kui Su sõnad ja teod ei ole mõeldud enda upitamiseks ega teiste alandamiseks. Siis kui taipad, et ei ole õiget ega valet aega. On vaid otsus, mille saad teha just siin ja praegu ning mis seejärel igavikku talletatakse …

Masendus

Mustad pikad luidrad sõrmed

sõlmib ümber kaela,

matab hinge, surub südant,

makku lööb ja naerab…

Haarab, valitseb ja valdab

vabisevat vaimu,

väga kaugele jään’d kaldad,

põhjast pole aimu.

Sama vana riiet nõelud,

kuigi kisub kiiva,

sõrmedest kui läbi sõelud

igavikuliiva.

Kostab nagu kraabiks keegi

pea kohal katuseharju

Vastasmaja aknapeeglil

märkan musta varju.

Ükskord, tean, et kõik see raskus

taas läin’d pagendusse.

Seni langen, tühi taskus,

musta masendusse.

veebruar 2012

Lilled emale

Alljärgnevad read on kirja pandud sügava kummardusega inimesele, kes on pühendanud oma elu eelkõige teiste heaolu tagamisele. Kallis ema - Sulle pühendatud virtuaalse lillekimbu õite uhkus pole rooside ega liiliate uhkus, selles on põllulillede võlu ja visadust ning lihtsat sarmi. Selles on õnnelik lapsepõlv ja Sinult saadud hindamatu oskus ANDA ilma vastutasu ootamata. Ent ometi meenub Sinule mõeldes ka roosi vaikiv uhkus, perekonna kaitseks alati vahedad okkad ning tugev vars, mida kergemad ja tugevamadki tuuleiilid niisama lihtsalt ei murra. Sa oled EMA ning seetõttu hindamatu ja asendamatu. Seega tahan saabuval juubelipäeval meenutada Sulle üht Su kunagist lemmikut ning loodan, et minu parimate soovidega ühinevad mõttes ja südames ka kõik need, kes seesinast kirjutist lugema juhtuvad. Aitäh Sulle!

VÕÕRASEMAD

Mind paeluvad võõrasemad.

Nüüd, ikka ja alati.

Mingit saladust hoiavad nemad

nüüd, ikka ja alati.

Ühes õies on hommikuvalgus,

kuldne koidik ja hahetav taevas.

Hommik – see on ju päeva algus

tõusva päikese kiirte säras.

Elu algus on alati väike.

Väiksest kasest saab varsti suur.

OMA elul on OMI käike,

OMA päike ja OMA kuu.

Teine õis argipäevaselt kirju –

igal hetkel on siin oma värv.

Tõmbab meid tööde sügavikku

kui üks põhjatu, põhjatu järv…

Elu keskpäev ei ole vaid kaunis

nagu kuninglik roosiõis.

Igal roosil ka okkad on varuks,

pole kõik nõnda lihtne, kui näis…

Kolmas õis täis on õhtuseid maale.

Päikse merele avatud rada.

Tema päevatööst väsinud palet,

kõrkjais lindude jutuvada.

Õis see vaevu varrel veel püsib.

Veidi tumedam on koloriit.

Nagu kaminas hõõguvaid süsi

mälestust kordumatu jääb siit.

Sootuks teisem on neljanda pale,

millel öö tume keep on üll.

Temas kaovad nii tõde kui vale…

Nõnda sügav kuis olla võib küll ?…

Järsku tuuleiil vallatu, noor,

oma hoovusse haarab mu õie,

vaatan, kuidas ta kaugusse kaob.

Äkki  taipan, kuis olla on ÕIGE…

1987 (-1994)

Eriti Lähedase Sõbra Päevaks ehk siis Valentinipäevaks ;)

Võib-olla ei teisiti saagi…

et mõõnale järgneb tõus.

Ja tõusule uued mõõnad.

Ja seda täies jõus…

Ma ihkan Su puudutust tunda,

ent kardan, et haiget saan.

Ja kuigi mu süda Sind ootab,

mu mõistus vist täpselt ei tea.

Kuigi vahel näib mõttetu lootus,

öeldud sõnad kõik tunduvad valed,         

siiski tunnen, et seesama kaugus

toob meid sisimas lähemale.

Võib-olla ei olegi miskit,

ei mingit probleemi meis –

ehk on see kõik vaid mu mõtteis,

mu tumeda poole sees…

Ma soovin, et suudaksin olla

rohkem Su sarnane,

ehk olla on sedasi parem

mu poolele halvale.

Ehk muutub siis heaks mu mõte,

nii heaks, kui mu südames

Sa alati oled olnud,

mu ainus tõeline…

2003

Kõrgusse laskudes :)

Kui üksik mägi kõrgumas mu ees,

tipp peidet’ pilvisse, nii uhkelt omaette…

justkui Su peegeldused järvevees

ma ihkan jagada Su iga hetke.

Mäed alati on lummanud mu hinge –

koos oht ja kordumatu vaate ootus...

Kui lõpuks seisan tipus, kaovad pinged,

seob Sinuga mind ühte taevalaotus.

Kord kohal, lahkumine tundub narr,

on kõiksus nõnda lähedal, ma tean…

Õhk hõre siin… ning kuigi armastan

Su kõrgusi, end siiski alla vean.

Seal ülal olles märkan uusi radu,

ent kord neilt teedelt öhe astudes

kesk maa ja taeva hämmeldust ja kadu

Su  t i p p u  jõuan ülalt  l a s k u d e s...

7.06.2004

"Kaare tänav"

1. 

Tühjal tänaval tühine hing

väikeses sombuses linnas.

Hall tihke sudu kui pingulduv ling

pitsitab südant mu rinnas.

Kuurilobudik, vildakas riit.

Madalal ripuvad pilved.

Liigahtab kardin. Sama tühine pilk.

Mornid ja kahtlevad ilmed…

  

2.

Tuhanded jäljed lumel on risti,

järgin ent ühte ma rada.

Sellelt kord mind küll kõrvale kisti,

nüüd aga taas olen vaba.

Vaba, et järgida südame kutset,

vaba, et kuulata hinge

tundmata südames teravat pistet,

käimata korduvaid ringe…

26.12.2003 

Sulle, mu kallis kaasteeline! :) Palju õnne sünnipäevaks!

Kargusse, vaikusse, valgesse valgusse

minna nii tahaks, kuid rada ei tea.

Algusest lõppu ja lõpust taas algusse

tõmbab ja tõukab ja välja taas veab.

Talvisel lumisel tuulisel päeval

võttis Sind vastu seesinane ilm.

Elus on olnud nii põuad kui hallad,

piiritu soojus ja kõrvetav külm.

Kunagi läksid, ei vaadanud tagasi,

nüüd juba mõnikord seisatad hetkeks.

Siiski pakitud hoidma pead pagasi,

teele et asuda järgmiseks retkeks.

Vahel kui kurvaks teeb põgenev aeg,

piisab kui meenutad – miski ei kao…

Sügaval hinges üks kivine aed

talletab viimse kui mälestusvao.

Kindlusse, muutusse, varju või kirkusse

viivate radade kulgu ei näe.

Laskud orgu või tõused kõrgusse,

põhjatust allikast ammutad väe.

Aastate möödudes midagi kaotad,

midagi võidad, miski on püsiv.

Üks neist on aeg, teine on tarkus,

kolmas on kohal ka siis, kui ei küsi...

24-01-2012

Jääda endaks

Kui vahel tundub vajalik,

et keegi hoiaks, embaks,

siis meeles pidama ma pean –

mul tuleb jääda endaks.

Ei ole mulle omane,

et liibuks, sõltuks, roomaks,

sest nõnda tehes muutuksin

ma lausa võõraks loomaks.

/---/

  

On kõige raskem minu jaoks

vist mina ise olla.

Sest kui mu vale pool ka kaoks,

ei õige mõista tulla.

Nii heitlen tõe ja väära teel

ning ihkan tasakaalu

ja mida enam rajan teed,

ma seda rohkem taarun…

Mul on üks lootus, usk ja arm –

kord saabub teadmine.

Ma adun, et üks iidne tarm

meis pandud tallele,

mis siis, kui saabub õige päev,

kõik varjud peletab,

mu hinges kummalise väe

aovalgus vallandab,

siis olen jõudnud ukseni,

mis kaua rohtunud.

Ent uksest läbi minnes tean - 

me juba kohtunud…

27-28. 01.2004

Seitsme aasta tagant

Üle mu südame lume

Astub aegade kirgas päike

Läbi kõlisev-tähise une

Tundub maailm kitsas ja väike…

                * * *

Suur rahu on mu üle.

Nüüd tean – vaid surelik

ja mitte Jumal oled.

Jah. Üksnes inimlik.

Ei luua illusioone

ma enam ürita.

Kõik, mida ise loome,

meil tuleb pärida…

Ja kuigi tundub vahel,

et meis on erilist,

see tuhk, mis tuules lendub,

see põrm vaid, see me rist…

Üheksateist aastat täis ühtsust ja üllatusi ... :)

Täna õhtul 19 aastat tagasi Tartus Tähe tänava klubisse astudes ei olnud mul õrna aimugi, et sellest päevast saab alguse pikk teekond täis armastust, partnerlust, suurt lähedust, ühiseid unistusi ja saavutusi, õnne ja valu, kaotusi ja võite, tõuse ja langusi ... Ühesõnaga - üks ütlemata kirju periood. Kuid midagi on kummalisel kombel jäänud täpselt samaks: see sõnulseletamatu pilk Su silmis, kui mind vaatad, Su puudutuse elavdav soojus ning põhitõed ja väärtused, mille järgi oma elu seame. Aga praegusel hetkel 19 aastat tagasi mõtlesin hoopis eelseisvatele eksamitele ega teadnud Sinust, mu armas, veel midagi... :)

Alltoodu pärineb küll mitme aasta tagusest ajast, kuid loodud just selleks tähtpäevaks, nii et mõte jääb samaks ja kehtib ka täna. :)

* * *

Käänud ja umbteed, kirkus ja udu –

kirjarull avaneb, jätkub Su kulg.

Kohati pimedus, kohati valgus,

ajatu igavik, tähtede kuld.

Tee Sinu jalge ees mõnikord mattub

uttu, mis kerkib kesk soove ja iha.

Arusaam elust kord lahkneb, kord kattub.

ühel pool armastus, teisel pool viha.

Valid ja kaalud kõik tõelised hetked,

ikka jääb sekka ka tühiseid teri.

Tagasi endani toovad kõik retked,

ainsamas piisas peegeldub meri.

Ristuvad, lõikuvad, ühtivad rajad,

kõrvu need kulgenud tosinkond aastat.

Tehtud on valikud tuhanded, sajad.

Tähed meid valgustand’, tormid on laastand’.

Kesk kogu ilmamaa hulluvat pöörist

tormi südames seisame rahus

laeval, kus lainetest õõtsuvas vööris

tõuseb uus päev säravas vahus.

Igavik kaardub me taga ja ees,

kustutab jäljed liivasel rajal.

Ent iga südamelöök Sinu sees

kajab veel kaua ruumis ja ajas.

Rebib kui tuul Sinu viimased rüüd,

halab kui torm Sinu valust ja vaevast,

Sinuga olin ja olen ka nüüd

ning Sinuga koos kord emban taas taevast.

Armastusega,

Kristina.

05.01.2005

...ja päike tõuseb taas

Tundub, et minu piiritul soovil mõista ka kõige keerukama karakteriga (või keerulise olukorra mõjutatud) inimesi on siiski omad piirid... :( Kahju... Aga sellegipoolest keeldun alla andmast ning põhimõtteliselt optimismist loobuda ei kavatse. Vot nii. :P 

Selle tänase emotsiooni juurde mõned aastatetagused read... Pühendusega KÕIGILE, kes hetkel end nurka surutuna tunnevad. Rahu ja tasakaalu ning küllap siis ka probleemid lõpuks lahenduse leiavad...

 

Öötume taevas mu üle

summutab kurblikud nuuksed.

Pimedust noorkuu süles

varjavad sünkmustad juuksed.

Jäine sügavus kõrgub

pea kohal kaarduvas taevas.

Tähtede kiirgusse nõrgub

kildhaaval kivi mu kaelast.

Silmad seod tähtedevööga,

Kuult peegelduv valgus teab vastust –

kõik valu ja äng kaob koos ööga

kui koiduvalgusse astud…

23.02.2004