Masendus

Mustad pikad luidrad sõrmed

sõlmib ümber kaela,

matab hinge, surub südant,

makku lööb ja naerab…

Haarab, valitseb ja valdab

vabisevat vaimu,

väga kaugele jään’d kaldad,

põhjast pole aimu.

Sama vana riiet nõelud,

kuigi kisub kiiva,

sõrmedest kui läbi sõelud

igavikuliiva.

Kostab nagu kraabiks keegi

pea kohal katuseharju

Vastasmaja aknapeeglil

märkan musta varju.

Ükskord, tean, et kõik see raskus

taas läin’d pagendusse.

Seni langen, tühi taskus,

musta masendusse.

veebruar 2012