Kevadine

Oli üks kevad. Aastate eest. Koduteed astudes jäi korraga silma kahvatu ja pleekinud aastaaja ootamatu värvisügavus... 

Purpurkullane õhtu

õrnlilla laotuse all.

Kahvatuhaljad väljad,

hõbejad veepeeglid neis.

Kulukollane rohi,

maantee liivane perv,

kuusehekkide samet,

mullapruun künnismaa serv.

Punane pajuvõsa,

jäiselt õhkavad kivid,

veeväli laiumas üle

vasttärgand rohumaa.

Päikse viimase kiire surmast

kasvab esmane kuuketta kiir,

see kasvab ja kasvab ja kasvab

ja peagi on otsaga siin.

Siis kahvatuhallil aasal

lööb särama peidetud kuld

ja mustjaspruunikast savist

saab õhkuv eebenmust muld.

Tume ja kahvatu valgus

rohekassinisel piiril -

kuulutab kevade algust

purpurkullane kiir.

Kevad 1990, Türi-Parasi teelõigul