Täna õhtul 19 aastat tagasi Tartus Tähe tänava klubisse astudes ei olnud mul õrna aimugi, et sellest päevast saab alguse pikk teekond täis armastust, partnerlust, suurt lähedust, ühiseid unistusi ja saavutusi, õnne ja valu, kaotusi ja võite, tõuse ja langusi ... Ühesõnaga - üks ütlemata kirju periood. Kuid midagi on kummalisel kombel jäänud täpselt samaks: see sõnulseletamatu pilk Su silmis, kui mind vaatad, Su puudutuse elavdav soojus ning põhitõed ja väärtused, mille järgi oma elu seame. Aga praegusel hetkel 19 aastat tagasi mõtlesin hoopis eelseisvatele eksamitele ega teadnud Sinust, mu armas, veel midagi... :)
Alltoodu pärineb küll mitme aasta tagusest ajast, kuid loodud just selleks tähtpäevaks, nii et mõte jääb samaks ja kehtib ka täna. :)
* * *
Käänud ja umbteed, kirkus ja udu –
kirjarull avaneb, jätkub Su kulg.
Kohati pimedus, kohati valgus,
ajatu igavik, tähtede kuld.
Tee Sinu jalge ees mõnikord mattub
uttu, mis kerkib kesk soove ja iha.
Arusaam elust kord lahkneb, kord kattub.
ühel pool armastus, teisel pool viha.
Valid ja kaalud kõik tõelised hetked,
ikka jääb sekka ka tühiseid teri.
Tagasi endani toovad kõik retked,
ainsamas piisas peegeldub meri.
Ristuvad, lõikuvad, ühtivad rajad,
kõrvu need kulgenud tosinkond aastat.
Tehtud on valikud tuhanded, sajad.
Tähed meid valgustand’, tormid on laastand’.
Kesk kogu ilmamaa hulluvat pöörist
tormi südames seisame rahus
laeval, kus lainetest õõtsuvas vööris
tõuseb uus päev säravas vahus.
Igavik kaardub me taga ja ees,
kustutab jäljed liivasel rajal.
Ent iga südamelöök Sinu sees
kajab veel kaua ruumis ja ajas.
Rebib kui tuul Sinu viimased rüüd,
halab kui torm Sinu valust ja vaevast,
Sinuga olin ja olen ka nüüd
ning Sinuga koos kord emban taas taevast.
Armastusega,
Kristina.
05.01.2005
