Tundub, et minu piiritul soovil mõista ka kõige keerukama karakteriga (või keerulise olukorra mõjutatud) inimesi on siiski omad piirid... :( Kahju... Aga sellegipoolest keeldun alla andmast ning põhimõtteliselt optimismist loobuda ei kavatse. Vot nii. :P
Selle tänase emotsiooni juurde mõned aastatetagused read... Pühendusega KÕIGILE, kes hetkel end nurka surutuna tunnevad. Rahu ja tasakaalu ning küllap siis ka probleemid lõpuks lahenduse leiavad...
Öötume taevas mu üle
summutab kurblikud nuuksed.
Pimedust noorkuu süles
varjavad sünkmustad juuksed.
Jäine sügavus kõrgub
pea kohal kaarduvas taevas.
Tähtede kiirgusse nõrgub
kildhaaval kivi mu kaelast.
Silmad seod tähtedevööga,
Kuult peegelduv valgus teab vastust –
kõik valu ja äng kaob koos ööga
kui koiduvalgusse astud…
23.02.2004
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar