Viimased kuud, tegelikult isegi kogu aasta on olnud tõeliseks silmade avajaks, nii heas kui halvas mõttes. Inimesed, keda arvasid tundvat, näitavad sulle oma senitundmatut palet, kindlana tundunud suhted ja seosed varisevad kokku – osa neist tõuseb tuhast uue ja tugevamana, osa neist jõuab paratamatult lõpule, asjad, millesse oled aastaid uskunud, osutuvad vaid illusiooniks ning ammused hirmud ja lootused saavad täiesti ootamatu lahenduse.
Tundub, nagu näeksin maailma läbi värvilise prisma… Kaldun arvama, et ma pole ainus. Meie argiteadvus piirab meie vaadet nagu aknaklaas – sellele kogunenud plekid võivad meist väljaspool olevat tegelikkust suuremal või vähemal määral moonutada. Nii et aeg-ajalt tuleb seda taas puhastada, kaotada sealt oma hetkelised ja juurdunud emotsioonid, veendumused, kujutelmad, hirmud, unistused, kahtlused ja soovid. Sama lugu näib olevat ka sissepoole vaatamisega.
Peatselt lõpule lähenev aasta andis täiendavalt hoogu juba ammu alanud protsessile – õpetas vähem kartma ning olema tänulik nii heade sõnade ja motivatsiooni kui ka kriitika ja katsumuste eest. Püüd vaadata teiste maski taha on alati toonud esile midagi ilusat, midagi valusat, midagi üldinimlikku… Tuleb välja, et minu hirm kohata oma hingepeeglis midagi täiesti võõrast või mis veel hullem – mõttetut ja igavat – pole sugugi ainulaadne. Sellest lihtsalt ei räägita. Keda see huvitab, eks ole? Kõiki ei huvitagi. Aga minu pöördumine ei puudutagi “kõiki“, see puudutab neid, kes tunnevad aeg-ajalt sama.
Parandamatu optimistina usun, et iga inimene ON ainulaadne, tema tegemised või tegematajätmised määravad selle, millisena nad oma elu näevad ning seega on võimalik oma valikute ja otsuste teadliku suunamisega elada rahulikumalt, õnnelikumalt, pingevabamalt.
Ühest hiljuti kogemata kombel avastatud blogist jäi meelde tsitaat:
“Oled sa kunagi tahtnud midagi küsida, aga jätnud küsimata, sest tead oma südames, et sa ei suudaks vastusega toime tulla?“
Jah, olen. Mõnda asja lühemat, mõnda väga pikka aega. Osad küsimused on tänaseks esitatud ja ootamatult lihtsa vastuse saanud, osad ootavad veel seda hetke, millal tunnen end vastuseks valmis olevat. Aga sellest pole midagi, asjad lähevad ju lõpuks ikka nii, nagu nad minema peavad. Inimesed teevad plaane, jumalad naeravad.
Ma EI võta endale kohustust täita alustatud blogi religioosse innukuse ja pühendumusega. Ma EI eelda, et kirjapandu peaks meeldima kõigile, kes seda lugema satuvad. Ma EI taha oma mõtteid, tundeid või veendumusi kellelegi peale suruda. See olen lihtsalt mina. Kõigi oma puuduste ja võib-olla ka mõne voorusega. Kuid loodan, et lisaks iseenda paremini mõistmisele on mõnest siin edaspidi ülestähendatud reast abi ka kõigile neile, kes seda parasjagu vajavad.
Võida hirm väljas valitseva pimeduse ees ning paota oma seitsme luku ja riiviga ust – võib juhtuda, et samal ajal, kui seisad trepil ja vaatad tumeda tühjuse asemel hoopis kirgast tähesära, võib sinu toast kumav valgus olla majakaks mõnele sihi kaotanud ja kaardita teelisele. Võtsin kuulda mulle oluliste inimeste öeldut ning lahkun Minumaa müüride vahelt, et jätkata kunagi poolelijäänud retke ning võtan hea meelega reisikaaslaseks kõik, kes usuvad end sammuvat sama teed. Täna on (järjekordselt) minu ülejäänud elu esimene päev. Võimalus alustada uuesti. Vabana küsimata küsimustest, väljakujunenud mallide kummardamisest ning maailmakartuse taga peituvast hirmust iseenda ees.
Õnne võib leida ka kõige pimedamal ajal, kui vaid on meeles valgus süüdata.
/J.K. Rowling/
