neljapäev, 29. detsember 2011

Hüüdja hääl

Ma hüüdsin Su nime, kuid vaikus
mu kõrvus vaid kumises,
üksnes südamelööke kaikus
ses hommikus unises…

Ma arvasin, et Sa ei kuulnud
ma kartsin, et Sa ei ihka
mind kuulda, et tund on tulnud,
kui ei armasta Sa, ega vihka.

Ma lootsin, et ühel hetkel
muutun Sinuga sarnaseks,
räägin Sinuga Su omas keeles,
siis ju kuuled mind ometi, eks?

Nõnda heideldes siia-sinna
lõpuks lahku lõin enesest.
Aina kaugemal’ tahtsin minna,
aina lähemal Sul’ see-eest.

Kuni lõpuks vaikuse viivul
äkki kohkudes märkasin,
et valusa teadmise tiivul
umbvõõrana ärkasin.

Mu hüüdmisest pole kasu
ei omas, ei võõras keeles.
Olen hulkur kesk tundmatuid radu
on tagasitee läinud meelest…

Ent kesk kogu ilmamaa kaja
mind tabab üks kummastav aimus –
mul polegi hüüda Sind vaja,
kokku sulanud oleme vaimus…

15.09.2005

kolmapäev, 28. detsember 2011

Igipõlise romantikapõlguri pihtimus


Tuleb välja, et just siis, kui hakkad juba endast veidi paremini aru saama, pead hämmeldusega tõdema, et ei tunne ennast kohe üldse.
Tegin väikese inventuuri. Loomingulises mõttes. Selgub, et peeglist vastu vaatav igipõline “romantikapõlgur“ pole olnud enda suhtes päris aus. Pärast pikki sisemonolooge ning aegade jooksul kirjapandu mitmekordset läbilugemist hakkasin tasapisi taipama, et kuigi ma jätkuvalt peaaegu vihkan (või vähemasti väldin) nõretavalt läägeid roosamannavahulisi südamete ja kassipoegadega pikitud romantilisi üllitisi, ei saa siiski väita, nagu poleks romantilisi elemente minu jaoks olemaski. (Siinkohal vabandan kõigi klassikaliste romantikute ees – teil on täielik õigus nautida just sellist tundeküllust nagu soovite, ma ei pea seda sugugi vääraks, see on lihtsalt mulle võõras … nii nagu teile on võõras kurb-masendav gootika või melanhoolne kahe ilma veerel kõlkumine).
Nõnda siis avastasin (endalegi üllatuseks), et kuigi filmid, mille žanriks on märgitud romantiline draama/komöödia, on reeglina juba ette vaatamatajätmisele määratud, puudutab päris suur osa omaloomingust kas riivamisi või otsesõnu just sedasama igavest teemat, ainult et pisut teistsuguses võtmes. Mõnikord küll poetub sekka ka pisut heledamaid toone, aga enamasti kalduvad lood pigem müstilise, igavikulise ja ülemeelelise poole. Hilinenud sõnumite ja ütlematajätmiste, mitte “õnnelike lõppude“ ja muinasjutuliste ettepanekute poole. Ja kuna seniavaldatu on juba leidnud oma lugejaskonna, siis otsustasin teiega, mu head sõbrad, veel üht-teist jagada… ning teha pisut vastavasisulist ennetavat selgitustööd…
Uduloori mähkunud must roos võsastunud aia hämaruses, tahmunud kollane kuusirp peegeldumas pooleldi jääkatte alla maetud põhjatuna näival tiigil, luusse lõikava kõleda tuulega sinuni kanduv ahastav-kurblik ulg teravatipulistest mägedest – see on minu maailm. Nii et pigem kuuluvust ja armastust otsiv, ent samas iseseisvust hindav, väliselt ilmetu, kuid oluliselt värvikama sisemaailmaga Jane Eyre, kui tulipäine, šarmantne southern belle Scarlett O’Hara... Kuigi kui aus olla, siis esimene enne mälu värskendamist  meenuv "Jane Eyre" episood seostus mitte selles maailmas leitud-kaotatud-taasleitud kontakti või takistustega, vaid hoopis Jane'i ja Edwardi vahelise telepaatilise ühendusega. SEE oli põhjus, miks nii raamat kui film paar tosinat aastat tagasi mällu sööbisid… Kõik muu oli ebaoluline.
Nii, nüüd olen vist piisavalt ette vabandanud ja eelkõige enda jaoks selgitust otsinud, et homme ja ehk ka edaspidi mõnda pisut – no ütleme siis, et tundelisemat – kirjutist teiega jagada.

Siiralt teie,
Kristina

teisipäev, 27. detsember 2011

Unessõitja


Istume rongis ja vaatame silma.
Rahvast on murdu, kuid neid ma ei näe.
Küsin „Kuis läheb?“, siuname ilma.
Järgmises jaamas veel maha ei läe.

Mööda tormavad lumised vaated.
Istume, räägime, vaikime vahel.
Läbi kui võetud on mõtted ja aated,
üht-teist veel oleks, kuid kammitseb ahel.

Öelda ju võiks, aga parem, kui mitte –
vastus võib olla just see, mida ihkad.
Pigem uskuda, teadmata ette,
armastad siis või hoopiski vihkad…

Raksuvad rööpad, lumest saab rahe,
sõidad ja sõidad ja sihti ei tea.
Kui lõpuks kõhkluse kõrvaldab tahe,
hommikuvaikusse ärkama pead…

27/12/2011

reede, 23. detsember 2011

Pühadetervitus kõigile ! :)


Jäiste lillede kuuega kaetud
talvise rahu laps astub teel…
Taandub pimedus, lahvatab valgus
lumised oksad taanduvad eel.

Laps kuid naerdes end keerutab ringi
pillutab härmatist säravail kiiril.
Kutsub ligi kaugemaid hingi
tantsiskleb kahe maailma piiril.

Lapse süüdatud küünlasäras
tunned, et jäävalt miski ei kao.
Hetkeks kui avaneb valgusevärav
näed, kuidas õites on kuivanud raod…

Öö täis saab valgust, kui naeratab raugelt
laps, kelle silmist korraga näed –
need, keda kaua otsisid kaugelt
on alati olnud Su paremal käel.

22-12-2005

neljapäev, 22. detsember 2011

Kui julgeks... ;)


/B. Alveri lainel/

Kui julgeks ette öelda Elu sõnu,
kui kangemaks peaks ennast Algsest Sõnast.
Kui rebiks maha teadmatuse võlu,
kui antaks vabaks mind mu eluvõlast.

Kes oleksin siis – patune või pühak?
Või kas mu elul üldse oleks sisu?
Neid küsimusi küsitakse üha
ja aina suuremaks saab teadmisisu.

Kui avataks kõik lukud-riivid aga
ja lastaks rebida kõik viimsed katted,
siis seisaksin vist ehmun’d olekuga
ja vahiksin vaid tummalt enda ette.

See, mis mind siinpool hoiab elavana,
see, mida igavesti otsin üksi,
ma aiman, et ta sealpool ootavana
mul vastab, kui kord sõuan üle Styxi.

5. november 1998

teisipäev, 20. detsember 2011

Musta draakoni aasta


Valguse- ja vaikusepühadeni on jäänud veel paar päeva. Paljud meist kohtuvad taas oma vanemate ja/või vanavanematega. Kuivõrd teadlik oled Sina juurtest, millest sai alguse Su enda elu lugu?
                    
Kes oli Sinu vanavanavanaema? Või tema teisele poole maakera rännanud onupoeg? Või mõni “ametlikult“ tunnustamata järeletulija? Kus ja millistes oludes kasvas Sinu esiema? Mida mõtles keerulistel aegadel Sinu esiisa? Kas see tume tunne, mis sundis Su vanavanaema astuma väga äärmuslikku sammu, avaldub suuremal või vähemal määral aeg-ajalt ka Sinus?

On küsimusi, millele teadsid vastust vaid need, kes on meie hulgast igavikku kutsutud. On küsimusi, mille vastus on küll kellelegi teada, kuid seda häbenetakse või on sellest muudel põhjustel raske rääkida.  Samas – tean oma kogemusest, et mistahes asjaolude teadasaamine võib lisaks rõõmule või meelehärmile pakkuda suurt lohutust. Teadmist, et varasemad põlvkonnad ei olnud mitte üksnes pildid albumis või suuliselt edasi antud mälestused, vaid lihast ja verest inimesed, kes kogesid kõike seda, mida meiegi. Elasid häälekalt, fortuuna tuul purjedes puhumas või kandsid vaikides raskusi, mis olid sageli palju kaalukamad, kui need, mille üle meil on tavaks kurta…

Kas tead, kui suur osa Sinust on pärit Sinu esivanematelt ning millisel määral on Sind kujundanud seni käidud elutee? Kui on veel kedagi, kelle käest küsida, siis küsi. Hingerahu on väärt rohkem kui mistahes muinasjutud ning vastupidi – ka kõige lihtsamast mälestusest võib välja kooruda ootamatult muinasjutuline seiklus.

Ja kui küsimused on kord vastuse saanud, siis hoidu kohtumõistja rollist – kõik meie vaarvanemate kunagised otsused olid tehtud nende parima äranägemise kohaselt just antud ajahetkel ja just nendel asjaoludel. Püüa mõista, saa osa nende õnnestumistest või andesta nende eksimused.  

Tähtis on olla õiglane. Olgem ausad iseenda ja teiste vastu. Kohtumõistmine pole meie mure ega kohustus, selle eest kannab kummastavalt lihtsal viisil hoolt elu ise. Tasume oma moraalsed ja materiaalsed võlad, vaatame ausalt ja objektiivselt silma oma minevikule ning tänasele päevale. Võtame kokku kogu oma vapruse ning heidame kõrvale aastatega hoolega kujundatud ja kaunistatud maski, et astuda sirge seljaga Musta Draakoni palge ette. Las siis Tema karm, ent õiglane hingus otsustab, kes, kuidas ja kuhu edasi. Purgatoorium ootab…

***

Ära karda raskusi kanda,
ei siis jalge alt kao Sul tee.
Kõige tähtsam, et jätkuks Sul anda
armu, kaastunnet ja õiglast meelt.

laupäev, 17. detsember 2011

Tänahommikuse lumesaju valguses :)


Ja ongi taas detsember.
lumeta, nagu üldiselt ikka.
Kuid see-eest on meie ümber
õhk küünalde särast rikkam.

Tuba täis lõhnu ja värve,
mis olnud siin ammusest ajast.
Puhkad räsitud närve,
eemal sissetallatud rajast.
                                       
Ees aasta pikim ja pimedaim öö,
keset jäisust ja kõledaid tuuli…
hinges härmaseid õisi lahti lööb  
ent põletav palve mu huulil …

Kas tead, vahel tundub mulle,
lihtsad imed on kõikjal. Ühena neist -
langen’d lumi hommiku tulles
vastu peegeldab valgust me südameist.

19.12.2003

neljapäev, 15. detsember 2011

Midagi väga vana ja midagi väga värsket :)

Seekord juhtus nii, et kavatsesin elada päevakese väga vanast rasvast... Aga eile hakkasid sõrmed hoopis uusi ridu toksima. Kaalusin, kumba kasutada ja leidsin, et pühade aeg ja võib ju helde olla... Nii et siis allpool kaks erinevat kirjatükki. Alustan algusest (1987) ja lõpetan eilse õhtupoolikuga. :)

Tuled

Tänaval põleb tuli.
Lamp. Tänavalatern.
Toas põleb tuli.
Vaevalt, et ahjus.
Kui, siis elektrilambis.
Nüüd on radiaatorid.
Pole vaja ahjutuld.

Aga kaugel metsa ääres,
te ei tea seda kohta,
olen kindel, et põleb veel TULI.
Ahjus. Pliidi all.
Põleb ja ei kustu.
Radiaatorid on liiga kaugel.

1987


                  * * *
Tulikülm kaamos ja hallane hämarus,
jäisele tuulele avatud kulg,
lahkunud viimne kui päikesevärelus,
kuu kaameks ehmatab huntide ulg.

Turi on turris, kuid hõbejas kiir
silub salaja hallikat karva.
Soode ja rabade kaitsev piir.
Sissetungijaid kohtab siin harva.

Pehmed on sammud ja hääletu ast,
ei krudise lumi, ei praksata oks.
Üle külmunud vee, läbi kuuvalge laane 
vaikne ja kiire ja visa su jooks.

Hiilida, hoiduda põõsaste varju,
küttides vältida küttide kuule.
Hõimlasi sadakond hallpruuni varju
järel veel, koonud pööratud tuulde.

Võõras on huvitav, valus ja vaenulik.
Uurivais silmades kahtlustav pilk.
Parem on lahkuda, kuni veel võimalik,
paljastad kihvad ja kaugened siit.

Kirbel koidikul tagasi suundud,
rada viib üle kareda lume,
sinna, kus kari ja Sina ja Sinu
kollaste silmade kutsuvad tuled.

14/12/2011

teisipäev, 13. detsember 2011

Külm päike


Külm päike torkab naerdes oma kiiri
mu südamesse. Silmadesse ka. 
Ma tunnen tormi tõusmas silmapiiril,
mis sest, et taevas pilvitu ja klaar.

Mu kevad, suvi möödusid Su paistes.
Ma arvasin, nii jääb. Ei mingit kahtlust!
Kui pilvis peitusid, Sind kiivalt kaitstes
truult kinnitasin: ju siis oli põhjust.

Ma sisimas küll teadsin, et kord näen veel,
kuis otsa saab Su suvesoojus, armas,
kuid siiski langeb pisar jahtun’d käele.
On päike külm ja süda hallahärmas.

17.09.2005

esmaspäev, 12. detsember 2011

Sama viga ei saa teha kaks korda


Hoidsin oma meeled juba mõnda aega valla, otsides teemat, mis ehk jagamist vääriks …
Leidsin killukese siit, killukese sealt… Kuid ei midagi sellist, mis sisimas heledalt vastu kajaks ja väljendamist vajaks.
Aga täna hommikul jõudis teema täiesti ootamatult ise minuni.

Kas pole armas, kui inimene, kellega oled aastaid päris hästi läbi saanud, otsustab pärast mõnda aega kestnud distantsi hoidmist sõbralikule kommentaarile vastata kirjalikult ja ähvardusega? Kas elus uue lehekülje pööramine tähendab seda, et kõigi seniste sõprade-tuttavate väärtus on hetkega devalveerunud? Üritan mõista, olen seda alati üritanud ning ka andestamine pole minu jaoks kunagi väga keeruline olnud. Eks nii ka seekord. Aga lihtsalt kummaline on... Igatahes - kõige paremad soovid sinnapoole...

Ma tõesti loodan, et seekord läheb kõik lõpuks hästi. Tean, et minuga koos loodavad seda südamest ka teised varem lähedaseks peetud inimesed. Et uued tuttavad vastavad ootustele. Et neist ei loobuta kergekäeliselt ning et raskuste ilmnemisel ei otsita väljapääsu lihtsalt kõigest senisest ära pöördudes. Ja juhul kui kõik peaks taas kord sama rada minema, siis jätkuks julgust oma tehtud valikuid tunnistada, hoiduda alusetute oletuste tõe pähe välja käimisest ja ähvardamisest, mitte heita kõrvale neid väheseid sõpru, kes on alati säilitanud rahu ja respekteerinud soovi mõnda aega kõrvale hoida ning kes on tehtud valikuid lõpuks ALATI aktsepteerinud (lõppude lõpuks on igaühel õigus elada oma elu täpselt nii, nagu parasjagu õigeks peab).

Ainult et millegipärast ei taha peast kaduda alles hiljuti kuuldud mõte:
            Sama viga ei saa teha kaks korda – teine kord pole see enam viga, see on valik.

Head sõbrad, päevad lähevad veel mõnda aega lühemaks ja ööd pikemaks. Valget aega napib. Kui me oleme sõjajalal iseendaga, siis võib hämarus meid veelgi rohkem rööpast välja viia. Katsugem siis leida rahu iseeneses, olgem ausad ja heatahtlikud iseenda ja oma lähedaste suhtes ning võtkem vastutus oma elu ja otsuste eest. Me oleme seda väärt. Meie lähedased on seda väärt. Armastust, kaastundlikku meelt, sisemist rahu ja tasakaalu eranditult KÕIGILE, keda mul on au tunda ning ka neile, keda ma VEEL ei tunne. 

Armastuse ja lugupidamisega,
Kristina

reede, 9. detsember 2011

Midagi kaugemast minevikust. Sünk... :)

Miks nõnda tõtlik ja sünge
on pilvederänd sügistaevas?
Miks miski värahtas hinges,
kui kureparv kruugatas taevas?

Miks on nii külmad need päevad kõik?
Miks nõnda nukrad ja hallid?
Viimse karjena tuule hõik
lõhestab pilvevallid.

Miks tundub surmakarjena
tuule ahastav itk?
Mida veel tahab öelda ta…
Hoiatust? Veel üks hetk!

Kuid juba hilja, ei tõuse nüüd
enam eales hingama rind.
Lõputa jäigi ennustushüüd,
s u r n u d  on vaba lind…

Mis sellest, et tean – kevad tuleb taas,
ikka tardunult seisan ees enda.
Minu teel lebab külmunult maas
lind, kes iialgi enam ei lenda.

Ca  1987-89 ?

kolmapäev, 7. detsember 2011

Pilves selgimistega :)

Kõik pilved, mis tiirlevad taevas
on alanud kord meie hingest.
Kuid sellega ära end vaeva,
ei aita see pääseda pingest.

Parem mõtle, kui palju
on olnud Sul teistele anda,
oled olnud me kalju
oled meid jõudnud kanda...

See jõud, mis toetanud retke,
las seekordki silub haavad,
Sest lõpuks taandub kõik hetke,
mil pilved Su taevastest kaovad.

Sa vaata taevastest üle
ja märka, et teispool pilvi
ikka öö hoiab päeva süles
ning avab tähtede silmi...

14.01.2006

esmaspäev, 5. detsember 2011

Elu läbi värvilise klaasi

Viimased kuud, tegelikult isegi kogu aasta on olnud tõeliseks silmade avajaks, nii heas kui halvas mõttes. Inimesed, keda arvasid tundvat, näitavad sulle oma senitundmatut palet, kindlana tundunud suhted ja seosed varisevad kokku – osa neist tõuseb tuhast uue ja tugevamana, osa neist jõuab paratamatult lõpule, asjad, millesse oled aastaid uskunud, osutuvad vaid illusiooniks ning ammused hirmud ja lootused saavad täiesti ootamatu lahenduse.

Tundub, nagu näeksin maailma läbi värvilise prisma… Kaldun arvama, et ma pole ainus. Meie argiteadvus piirab meie vaadet nagu aknaklaas – sellele kogunenud plekid võivad meist väljaspool olevat tegelikkust suuremal või vähemal määral moonutada. Nii et aeg-ajalt tuleb seda taas puhastada, kaotada sealt oma hetkelised ja juurdunud emotsioonid, veendumused, kujutelmad, hirmud, unistused, kahtlused ja soovid. Sama lugu näib olevat ka sissepoole vaatamisega.

Peatselt lõpule lähenev aasta andis täiendavalt hoogu juba ammu alanud protsessile – õpetas vähem kartma ning olema tänulik nii heade sõnade ja motivatsiooni kui ka kriitika ja katsumuste eest. Püüd vaadata teiste maski taha on alati toonud esile midagi ilusat, midagi valusat, midagi üldinimlikku… Tuleb välja, et minu hirm kohata oma hingepeeglis midagi täiesti võõrast või mis veel hullem – mõttetut ja igavat – pole sugugi ainulaadne. Sellest lihtsalt ei räägita. Keda see huvitab, eks ole? Kõiki ei huvitagi. Aga minu pöördumine ei puudutagi “kõiki“, see puudutab neid, kes tunnevad aeg-ajalt sama.

Parandamatu optimistina usun, et iga inimene ON ainulaadne, tema tegemised või tegematajätmised määravad selle, millisena nad oma elu näevad ning seega on võimalik oma valikute ja otsuste teadliku suunamisega elada rahulikumalt, õnnelikumalt, pingevabamalt. 

Ühest hiljuti kogemata kombel avastatud blogist jäi meelde tsitaat: 

Oled sa kunagi tahtnud midagi küsida, aga jätnud küsimata, sest tead oma südames, et sa ei suudaks vastusega toime tulla?“

Jah, olen. Mõnda asja lühemat, mõnda väga pikka aega. Osad küsimused on tänaseks esitatud ja ootamatult lihtsa vastuse saanud, osad ootavad veel seda hetke, millal tunnen end vastuseks valmis olevat. Aga sellest pole midagi, asjad lähevad ju lõpuks ikka nii, nagu nad minema peavad. Inimesed teevad plaane, jumalad naeravad.

Ma EI võta endale kohustust täita alustatud blogi religioosse innukuse ja pühendumusega. Ma EI eelda, et kirjapandu peaks meeldima kõigile, kes seda lugema satuvad. Ma EI taha oma mõtteid, tundeid või veendumusi kellelegi peale suruda. See olen lihtsalt mina. Kõigi oma puuduste ja võib-olla ka mõne voorusega. Kuid loodan, et lisaks iseenda paremini mõistmisele on mõnest siin edaspidi ülestähendatud reast abi ka kõigile neile, kes seda parasjagu vajavad.

Võida hirm väljas valitseva pimeduse ees ning paota oma seitsme luku ja riiviga ust – võib juhtuda, et samal ajal, kui seisad trepil ja vaatad tumeda tühjuse asemel hoopis kirgast tähesära, võib sinu toast kumav valgus olla majakaks mõnele sihi kaotanud ja kaardita teelisele. Võtsin kuulda mulle oluliste inimeste öeldut ning lahkun Minumaa müüride vahelt, et jätkata kunagi poolelijäänud retke ning võtan hea meelega reisikaaslaseks kõik, kes usuvad end sammuvat sama teed. Täna on (järjekordselt) minu ülejäänud elu esimene päev. Võimalus alustada uuesti. Vabana küsimata küsimustest, väljakujunenud mallide kummardamisest ning maailmakartuse taga peituvast hirmust iseenda ees.

Õnne võib leida ka kõige pimedamal ajal, kui vaid on meeles valgus süüdata.
/J.K. Rowling/