Unessõitja

Istume rongis ja vaatame silma.

Rahvast on murdu, kuid neid ma ei näe.

Küsin „Kuis läheb?“, siuname ilma.

Järgmises jaamas veel maha ei läe.

Mööda tormavad lumised vaated.

Istume, räägime, vaikime vahel.

Läbi kui võetud on mõtted ja aated,

üht-teist veel oleks, kuid kammitseb ahel.

Öelda ju võiks, aga parem, kui mitte –

vastus võib olla just see, mida ihkad.

Pigem uskuda, teadmata ette,

armastad siis või hoopiski vihkad…

Raksuvad rööpad, lumest saab rahe,

sõidad ja sõidad ja sihti ei tea.

Kui lõpuks kõhkluse kõrvaldab tahe,

hommikuvaikusse ärkama pead…

27/12/2011