Tuleb välja, et just siis, kui hakkad juba endast veidi paremini aru saama, pead hämmeldusega tõdema, et ei tunne ennast kohe üldse.
Tegin väikese inventuuri. Loomingulises mõttes. Selgub, et peeglist vastu vaatav igipõline “romantikapõlgur“ pole olnud enda suhtes päris aus. Pärast pikki sisemonolooge ning aegade jooksul kirjapandu mitmekordset läbilugemist hakkasin tasapisi taipama, et kuigi ma jätkuvalt peaaegu vihkan (või vähemasti väldin) nõretavalt läägeid roosamannavahulisi südamete ja kassipoegadega pikitud romantilisi üllitisi, ei saa siiski väita, nagu poleks romantilisi elemente minu jaoks olemaski. (Siinkohal vabandan kõigi klassikaliste romantikute ees – teil on täielik õigus nautida just sellist tundeküllust nagu soovite, ma ei pea seda sugugi vääraks, see on lihtsalt mulle võõras … nii nagu teile on võõras kurb-masendav gootika või melanhoolne kahe ilma veerel kõlkumine).
Nõnda siis avastasin (endalegi üllatuseks), et kuigi filmid, mille žanriks on märgitud romantiline draama/komöödia, on reeglina juba ette vaatamatajätmisele määratud, puudutab päris suur osa omaloomingust kas riivamisi või otsesõnu just sedasama igavest teemat, ainult et pisut teistsuguses võtmes. Mõnikord küll poetub sekka ka pisut heledamaid toone, aga enamasti kalduvad lood pigem müstilise, igavikulise ja ülemeelelise poole. Hilinenud sõnumite ja ütlematajätmiste, mitte “õnnelike lõppude“ ja muinasjutuliste ettepanekute poole. Ja kuna seniavaldatu on juba leidnud oma lugejaskonna, siis otsustasin teiega, mu head sõbrad, veel üht-teist jagada… ning teha pisut vastavasisulist ennetavat selgitustööd…
Uduloori mähkunud must roos võsastunud aia hämaruses, tahmunud kollane kuusirp peegeldumas pooleldi jääkatte alla maetud põhjatuna näival tiigil, luusse lõikava kõleda tuulega sinuni kanduv ahastav-kurblik ulg teravatipulistest mägedest – see on minu maailm. Nii et pigem kuuluvust ja armastust otsiv, ent samas iseseisvust hindav, väliselt ilmetu, kuid oluliselt värvikama sisemaailmaga Jane Eyre, kui tulipäine, šarmantne southern belle Scarlett O’Hara... Kuigi kui aus olla, siis esimene enne mälu värskendamist meenuv "Jane Eyre" episood seostus mitte selles maailmas leitud-kaotatud-taasleitud kontakti või takistustega, vaid hoopis Jane'i ja Edwardi vahelise telepaatilise ühendusega. SEE oli põhjus, miks nii raamat kui film paar tosinat aastat tagasi mällu sööbisid… Kõik muu oli ebaoluline.
Nii, nüüd olen vist piisavalt ette vabandanud ja eelkõige enda jaoks selgitust otsinud, et homme ja ehk ka edaspidi mõnda pisut – no ütleme siis, et tundelisemat – kirjutist teiega jagada.
Siiralt teie,
Kristina
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar