/B. Alveri lainel/
Kui julgeks ette öelda Elu sõnu,
kui kangemaks peaks ennast Algsest Sõnast.
Kui rebiks maha teadmatuse võlu,
kui antaks vabaks mind mu eluvõlast.
Kes oleksin siis – patune või pühak?
Või kas mu elul üldse oleks sisu?
Neid küsimusi küsitakse üha
ja aina suuremaks saab teadmisisu.
Kui avataks kõik lukud-riivid aga
ja lastaks rebida kõik viimsed katted,
siis seisaksin vist ehmun’d olekuga
ja vahiksin vaid tummalt enda ette.
See, mis mind siinpool hoiab elavana,
see, mida igavesti otsin üksi,
ma aiman, et ta sealpool ootavana
mul vastab, kui kord sõuan üle Styxi.
5. november 1998
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar