Valguse- ja vaikusepühadeni on jäänud veel paar päeva. Paljud meist kohtuvad taas oma vanemate ja/või vanavanematega. Kuivõrd teadlik oled Sina juurtest, millest sai alguse Su enda elu lugu?
Kes oli Sinu vanavanavanaema? Või tema teisele poole maakera rännanud onupoeg? Või mõni “ametlikult“ tunnustamata järeletulija? Kus ja millistes oludes kasvas Sinu esiema? Mida mõtles keerulistel aegadel Sinu esiisa? Kas see tume tunne, mis sundis Su vanavanaema astuma väga äärmuslikku sammu, avaldub suuremal või vähemal määral aeg-ajalt ka Sinus?
On küsimusi, millele teadsid vastust vaid need, kes on meie hulgast igavikku kutsutud. On küsimusi, mille vastus on küll kellelegi teada, kuid seda häbenetakse või on sellest muudel põhjustel raske rääkida. Samas – tean oma kogemusest, et mistahes asjaolude teadasaamine võib lisaks rõõmule või meelehärmile pakkuda suurt lohutust. Teadmist, et varasemad põlvkonnad ei olnud mitte üksnes pildid albumis või suuliselt edasi antud mälestused, vaid lihast ja verest inimesed, kes kogesid kõike seda, mida meiegi. Elasid häälekalt, fortuuna tuul purjedes puhumas või kandsid vaikides raskusi, mis olid sageli palju kaalukamad, kui need, mille üle meil on tavaks kurta…
Kas tead, kui suur osa Sinust on pärit Sinu esivanematelt ning millisel määral on Sind kujundanud seni käidud elutee? Kui on veel kedagi, kelle käest küsida, siis küsi. Hingerahu on väärt rohkem kui mistahes muinasjutud ning vastupidi – ka kõige lihtsamast mälestusest võib välja kooruda ootamatult muinasjutuline seiklus.
Ja kui küsimused on kord vastuse saanud, siis hoidu kohtumõistja rollist – kõik meie vaarvanemate kunagised otsused olid tehtud nende parima äranägemise kohaselt just antud ajahetkel ja just nendel asjaoludel. Püüa mõista, saa osa nende õnnestumistest või andesta nende eksimused.
Tähtis on olla õiglane. Olgem ausad iseenda ja teiste vastu. Kohtumõistmine pole meie mure ega kohustus, selle eest kannab kummastavalt lihtsal viisil hoolt elu ise. Tasume oma moraalsed ja materiaalsed võlad, vaatame ausalt ja objektiivselt silma oma minevikule ning tänasele päevale. Võtame kokku kogu oma vapruse ning heidame kõrvale aastatega hoolega kujundatud ja kaunistatud maski, et astuda sirge seljaga Musta Draakoni palge ette. Las siis Tema karm, ent õiglane hingus otsustab, kes, kuidas ja kuhu edasi. Purgatoorium ootab…
***
Ära karda raskusi kanda,
ei siis jalge alt kao Sul tee.
Kõige tähtsam, et jätkuks Sul anda
armu, kaastunnet ja õiglast meelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar