Päevaraamatu lehtede vahelt

Mõned päevad tagasi paberites tuulates komistasin kogemata ühe päevikusse üles tähendatud kirjutise otsa... Paberile pandud täpselt 14 aastat enne selle taasleidmist. Mis ma oskan öelda - paadunud romantik ikka... vaatamata aastatepikkusele vastuseisule ja eitamisele. Katsun järgmine kord midagi muud jagada ... Ausõna! :)

* * *
Kui mind hüüad, ma kuulen.
Kui mind vajad, ma tulen.
Kuitahes kaugelt mu vaim või mu hing
tuleb, kui südames kutsud mind.

Mõte käib oma rada,

kehal on oma tee,

süda ja hing mul aga

jao andnud Sinule.

Jao, mida lahti ei murra

ei mõtte, ei keha sund,

sest elab Sinus see jagu

iga mu elutund…

8. aprill 1998

Passioon

Suur Reede. 

Minu usulistest veendumustest sõltumatult mõjus üks filmielamus aastate eest just selliselt... Põhjuseks kusagil sügaval kaasa kajav nägemus vahekorrast kivistunud traditsiooni ja veel tundmatu uue, õeluse ja halastuse, hirmu ja usu, mõistmist ületava eneseohverduse ja maise paratamatuse vahel. Teekond Kolgatale.  Pilk Maria silmis. M. Gibsoni "The Passion of the Christ". 

* * *

Ma liigutaks Su teelt või tuhat mäge,

kuid kõik, mis teha saan, on kõrvalt kaeda…

Ja iga löök, mis kajab vastu naela

mu hinge jätab igikestva haava.

Kalk ahastus mind surub maanteetolmu,

kui tõstan taeva poole külmad pihud,

sest kisulisest piitsast palju enam

lööb õelus vermeid verevaid Su ihul.

Mu kaame nägu kivistunud ilmel

on varjuks lõõskavale valule…

ja kuigi vaimus toetada Sind tahan,

jääb liikumatuks jalg ja tummaks keel.

2005

Keeldub lahkumast ... :)

VÄGA värske :) Aluseks tegelikult üks vana-vana kirjutis aastast 1996, aga selle avaldamiskõlbulikuks silumise käigus sündis hoopis teine lugu...

… kolmas õhtu. Ma täna

silmi ei sulgeda julge.

Miks küll painad mind aina,

jälle mu unedes kulged…

Aeg voolab igavikku,

ühtviisi kaob õige ja vale,

kuid miski kriibib üht ust,

mis sai peidetud sügavale.

Kas oligi üldse põhjust,

kui oli, siis miks? Ma ei tea ju…

Nii loobusin. Ent mingi kõhklus

ei hinge närimast peatu.

See veider side, see ahel

on alati olemas olnud.

See kahtlus, mis pead tõstab vahel

on väsitav, kuid teretulnud…

Lõpuks mõttetu näib kogu võitlus –

nagunii miski eales ei muutu.

Tean, et järgmise hommiku tulles

uned tegelikkust ei puutu...

Mööduv aeg küll tervendab haavad –

kuid just siis, kui üldse ei oota –

taas seisad mu kõrval ja naerad,

et julgesin unustust loota…

04.04.2012