Mis on see, mida aastate pärast tagasi vaadates tõeliselt kahetseksid?

"Äärmiselt ebameeldiv inimene. Ma vahetan kohe kanalit, kui ta jälle telekas on. Ma mäletan kui meil oli oma näiteringiga kokkusaamine ja ta oli ka miskipärast seal. Astus ruumi sisse ja nägi seal oma tuttavat ja kukkus siis sellega valju häälega kädistama. Kellegi teisega ei rääkinud ega midagi. Normaalne viisakas inimene ju niimoodi ei käitu! Mina olen küll alati teistega arvestanud." 

Vaat selline reaktsioon eakalt proualt. 50 aastat hiljem. Edasise vestluse käigus selgus, et pahameele põhjuseks polnud objektiivselt võttes mitte uustulnuka käitumine iseenesest (väga tõenäoliselt oli tal lihtsalt hea meel, et talle tundmatus seltskonnas leidus vähemalt üks tuttav nägu), vaid solvumine selle üle, et too temperamentne võõras röövis tähelepanu, mida proua tavaliselt ise nautima oli harjunud. Ta tundis, et on kõrvale jäetud, see tegi haiget ning tekitas viha. Enamasti jääks selline väike intsident lihtsalt märkamata, kuid inimene, kelle (enda seatud) rangeid käitumisreeglid rikuti, lõi endale hetkega, ilma sõnagi vahetamata, eluaegse vaenlase. Senine turvaline keskkond sai löögi ning hirm millestki ilma jäämise ees vallandas viha.

"Hirm on tee Jõu tumedale poolele. Hirm tekitab viha, viha põhjustab vihkamist, vihkamine kannatusi." (Yoda)

Negatiivsed emotsioonid annavad märku vajadusest midagi muuta või ümber hinnata. Viha, süütunde, alaväärsuse taga on sageli endale ja/või teistele seatud standardite rikkumine. Sageli on need normid nii karmid, et nende täitmine osutub varem või hiljem võimatuks. Tulemuseks on frustratsioon ja depressioon.  

 

Iga päev kogevad meie meeled miljardeid andmeühikuid, kuid vastu võtta suudame sellest vaid väikese osa. Inimaju tuleb suurepäraselt toime mustrite otsimisega ning kasutab sama põhimõtet andmete filtreerimisel. Uue sündmuse kohta seisukoha võtmiseks kõrvutatakse seda varem kogetuga, kuid seejuures jääb väga suur osa teabest kõrvale. Nii juhtubki, et paratamatult läheb päris palju “tõlkes“ kaduma. Üldistamine hoiab meid tohutu infotulva tõttu hullumast, kuid sellega kaasneb oht, et uuele olukorrale kandub alateadlikult üle ka varem ankurdatud emotsioon. Mida rohkem selliseid olukordi on, seda kindlamalt reaktsioon kinnistub.

Minu vestluskaaslase ammuse sündmusega seotud pahameelt võimendab veelgi teadmine, et kuigi ta tegi kõik nii "nagu temalt oodati", ei ole ta oma praeguse elujärjega sugugi rahul. Iga väiksemgi erinevus kunagi omandatud maailmapildist tekitab väga kiiresti frustratsiooni ja masendust.  Kahtlustan, et väga paljud võivad tuua sarnase näite oma pere või tuttavate ringist. 😕

Bronnie Ware kirjutab, et oma surelikkusega silmitsi seistes tunnevad paljud kahetsust eelkõige selle üle, et neil puudus julgus elada elu iseendana, valides selle asemel elu, mida teised neilt ootasid. Lisaks soovivad nad väga sageli, et nad poleks nii palju töötanud, oleksid julgenud oma tundeid väljendada, säilitanud kontakti sõpradega ning lubanud endal õnnelikum olla.*

Nii edasiviiva kui pärssiva meeleolu kultiveerimisel on jõupingutus sama. Pahuraks muutumine nõuab samuti püsivat tööd ja harjutamist. Millele keskendud, seda enda ümber rohkem märkad. Mis on tegelik põhjus viha, pettumuse, rahulolematuse taga? Kui tulemus, pole see, mida soovisid, siis on aeg lähenemist muuta. Sind ümbritseval on vaid see tähendus, mille sa ise oled sellele andnud ning üksnes sinu enda võimuses on kord antud tähendust muuta. "See tähendus määrab, kuidas sa end tunned; see, kuidas sa end tunned, määrab, mida sa teed; see, mida sa teed, kujundab sinu saatuse" (Tony Robbins).  

 

Vaatamata sellele, võib-olla aga justnimelt seepärast, et mu elus on olnud ka tumedamaid perioode, pean ennast parandamatuks optimistiks. Õnn ei asu kusagil väljaspool, vaid on igal ajal juurdepääsetav, kui endale tõepoolest selleks võimalus anda. Meenub paarikümne aasta tagune luuletus:

Tea, et täna saad õnnelik olla,

usu, et homne võib ilusam olla,

tunne, et nõnda just õige on olla.

Olla või mitte? –

alati olla!

                              

Toona leidsin, et õnn on meeleseisund, mille kogemiseks tuleb lihtsalt otsustada õnnelik olla. Täna lisan, et õnn pole sihtkoht ega ka ühekordne valik, vaid harjumus, mis vajab igapäevast hoolt. Aga see on juba teise postituse teema. 😉

Nike’i slogan “Just do it!“ kõlab banaalselt, kuid iga uus võimalus, muutus või teekond algab väikesest sammust. Tark ei torma, kuid kui plaan on paigas ja siht silme ees, siis pelgalt üritamisest ei piisa – lihtsalt tee seda, sest "20 aastat hiljem tunned sa pettumust pigem asjade pärast, mida sa EI teinud, kui asjade pärast, mida sa tegid." (Mark Twain).

_____________

* https://bronnieware.com/blog/regrets-of-the-dying/

Aeg sahtlit koristada ja mõttemütsi tuulutada!

Kevadkoristuse käigus jõudsin ringiga oma digielu korrastamiseni ning leidsin mõned fotod, mida tahaks kangesti jagada, aga otsustasin seekord muu sotsiaalmeedia asemel hoopis sahtlikirjadelt tolmu puhuda ja blogile uuesti elu sisse puhuda. 😊

Leidsin eest paari aasta taguse pooliku mustandi loomisest ja loomingust, mis jäigi postitamata. Just samamoodi nagu on karmi enesekriitika ja täiusepüüdluse tõttu ootele jäänud veel oi kui paljud ideed, ahhaa-elamused ja lihtsalt ilusad hetked, mis võiks rõõmustada veel kedagi peale minu enda.

See väike paharet, kes igal võimalikul hetkel sosistab, et nii ikka ei saa ja mis teised mõtlevad ja üldse pole sa suurem asi kirjutaja 😈, on viimase aasta-paari jooksul korduvalt vaibale kutsutud, temaga arenguvestlusi peetud ja lõpuks kokku lepitud, et tema panus on küll oluline, aga kogu elu juhtima ta siiski ei pea.

Lühike sundpuhkus andis suurepärase võimaluse mugavustsoonist ja rutiinist välja astuda, lugeda, õppida, prioriteedid üle vaadata ja vajadusel neid muuta. Me kõik oleme teelised. Teeradu on palju, kuid valida tasub vaid see, millel on süda. See, mis sind kõige enam kõnetab, mis on sinu enda oma, kuid laseb sul vabalt otsustada, kui kaua ja mil moel sa seda käia soovid. Vastasel korral leiad end ekslemas rajal, mis juhib sind, võtab sinult kogu jõu ja paneb sind uskuma, et vaid see rada on ainuvõimalik. Usud, et õnn asub kusagil väljaspool. Ja nii sa pingutadki kõigest väest, et saada asju, mida sa ei vaja, et avaldada muljet inimestele, kellele sa korda ei lähe. 

Teabe ülekülluse ajastul pendeldab meie fookus pidevalt erinevate asjade vahel ja pärsib keskendumisvõimet. Erinevalt süvatööst (teatud aja jooksul keskendunult ühe ülesandega tegelemine) EI ole rööprähklemine tõhus, kuigi see võib lühiajaliselt sellise mulje jätta. 

Usutavasti said paljud viimaste kuude jooksul kodus püsinud inimesed lõpuks võimaluse mõelda selle üle, mis on nende jaoks tõeliselt oluline ning leidsid viise selle igapäevaseks hoidmiseks ja edasi arendamiseks. Leidsid tee, millel käia südamega.


Lisan siinkohal ühe mind juba aastate eest kõnetanud mõttetera:



"Võib-olla polegi teeloleku mõte selles, et kellekski saada. Võib-olla on see hoopis loobumises kõigest sellest, mis sa tegelikult pole, et saaksid olla see, kes sa algusest peale olema pidid."

Nüüd, kui tavapärane elukorraldus hakkab vaikselt taastuma, jõuad ehk endalt enne töö-kodu-töö rutiini tagasi tormamist küsida, milline on sinu rada?

Kaunist kevadet ja püsige terved! 😊

Ah jaa, see pilt ka, mis mind ringiga siia tagasi tõi.



Jalutasid teised juba paari nädala eest peaaegu õuele. Kaamera oli sel ajal mõistagi hoopis aidas. Aga kuna nad eemaldusid väga aeglasel sammul, siis mängisin natuke puu tagant puu taha hiilides luurekat ja sain  kuuseokste vahelt siiski klõpsu tehtud (tegelikult muidugi tosinkond klõpsu 😁). Ega ma muidugi päris märkamatuks ei jäänud ja nii nad mõne hetke pärast lendu tõusidki.

Suur tänu sulle, kui lõpuni lugesid. Aga nüüd asjad kokku ja värsket õhku nautima! Loodus tuhiseb täie hooga suve poole. Õrnast leheloorist on saanud tihe rohelus ja võilillede, pellide, nartsisside, tulpide, meelespealillede ja kirsiõite ilule lisanduvad kohe-kohe ka õunapuuõied.

Naudi päeva!