"Äärmiselt ebameeldiv inimene. Ma vahetan kohe kanalit, kui ta jälle
telekas on. Ma mäletan kui meil oli oma näiteringiga kokkusaamine ja ta oli ka miskipärast
seal. Astus ruumi sisse ja nägi seal oma tuttavat ja kukkus siis sellega valju
häälega kädistama. Kellegi teisega ei rääkinud ega midagi. Normaalne viisakas
inimene ju niimoodi ei käitu! Mina olen küll alati teistega arvestanud."
Vaat selline reaktsioon eakalt proualt. 50 aastat hiljem. Edasise vestluse käigus
selgus, et pahameele põhjuseks polnud objektiivselt võttes mitte uustulnuka
käitumine iseenesest (väga tõenäoliselt oli tal lihtsalt hea meel, et talle
tundmatus seltskonnas leidus vähemalt üks tuttav nägu), vaid solvumine selle
üle, et too temperamentne võõras röövis tähelepanu, mida proua tavaliselt ise
nautima oli harjunud. Ta tundis, et on kõrvale jäetud, see tegi haiget ning tekitas viha.
Enamasti jääks selline väike intsident lihtsalt märkamata, kuid inimene, kelle (enda
seatud) rangeid käitumisreeglid rikuti, lõi endale hetkega, ilma sõnagi
vahetamata, eluaegse vaenlase. Senine turvaline keskkond sai löögi ning hirm
millestki ilma jäämise ees vallandas viha.
"Hirm on tee Jõu tumedale poolele. Hirm tekitab
viha, viha põhjustab vihkamist, vihkamine kannatusi." (Yoda)
Negatiivsed emotsioonid annavad märku vajadusest
midagi muuta või ümber hinnata. Viha, süütunde, alaväärsuse taga on sageli
endale ja/või teistele seatud standardite rikkumine. Sageli on need normid nii
karmid, et nende täitmine osutub varem või hiljem võimatuks. Tulemuseks on
frustratsioon ja depressioon.
Iga päev kogevad meie meeled miljardeid andmeühikuid, kuid vastu võtta
suudame sellest vaid väikese osa. Inimaju tuleb suurepäraselt toime mustrite
otsimisega ning kasutab sama põhimõtet andmete filtreerimisel. Uue sündmuse kohta
seisukoha võtmiseks kõrvutatakse seda varem kogetuga, kuid seejuures jääb väga
suur osa teabest kõrvale. Nii juhtubki, et paratamatult läheb päris palju “tõlkes“
kaduma. Üldistamine hoiab meid tohutu infotulva tõttu hullumast, kuid sellega
kaasneb oht, et uuele olukorrale kandub alateadlikult üle ka varem ankurdatud emotsioon. Mida rohkem selliseid olukordi on, seda kindlamalt reaktsioon
kinnistub.
Minu vestluskaaslase ammuse sündmusega seotud pahameelt võimendab veelgi teadmine, et kuigi ta tegi kõik nii "nagu temalt oodati", ei ole ta oma praeguse elujärjega sugugi rahul. Iga väiksemgi erinevus kunagi omandatud maailmapildist tekitab väga kiiresti frustratsiooni ja masendust. Kahtlustan, et väga paljud võivad tuua sarnase näite oma pere või tuttavate ringist. 😕
Bronnie Ware kirjutab, et oma surelikkusega silmitsi seistes
tunnevad paljud kahetsust eelkõige selle üle, et neil puudus julgus elada elu
iseendana, valides selle asemel elu, mida teised neilt ootasid. Lisaks soovivad nad väga sageli, et nad
poleks nii palju töötanud, oleksid julgenud oma tundeid väljendada, säilitanud
kontakti sõpradega ning lubanud endal õnnelikum olla.*
Nii edasiviiva kui pärssiva meeleolu kultiveerimisel on jõupingutus sama. Pahuraks
muutumine nõuab samuti püsivat tööd ja harjutamist. Millele keskendud, seda enda ümber rohkem
märkad. Mis on tegelik põhjus viha, pettumuse, rahulolematuse taga? Kui
tulemus, pole see, mida soovisid, siis on aeg lähenemist muuta. Sind ümbritseval
on vaid see tähendus, mille sa ise oled sellele andnud ning üksnes sinu enda
võimuses on kord antud tähendust muuta. "See tähendus määrab, kuidas sa end
tunned; see, kuidas sa end tunned, määrab, mida sa teed; see, mida sa teed, kujundab
sinu saatuse" (Tony Robbins).
Vaatamata sellele, võib-olla aga justnimelt seepärast, et mu elus on olnud
ka tumedamaid perioode, pean ennast parandamatuks optimistiks. Õnn ei
asu kusagil väljaspool, vaid on igal ajal juurdepääsetav, kui endale tõepoolest selleks võimalus anda. Meenub paarikümne aasta tagune luuletus:
Tea, et täna saad õnnelik olla,
usu, et homne võib ilusam olla,
tunne, et nõnda just õige on olla.
Olla või mitte? –
alati olla!
Toona leidsin, et õnn on meeleseisund, mille kogemiseks
tuleb lihtsalt otsustada õnnelik olla. Täna lisan, et õnn pole
sihtkoht ega ka ühekordne valik, vaid harjumus, mis vajab igapäevast
hoolt. Aga see on juba teise postituse teema. 😉
Nike’i
slogan “Just do it!“ kõlab banaalselt, kuid iga uus võimalus, muutus või
teekond algab väikesest sammust. Tark ei torma, kuid kui plaan on paigas ja siht silme ees, siis pelgalt üritamisest ei piisa – lihtsalt
tee seda, sest "20 aastat hiljem tunned sa pettumust pigem asjade pärast,
mida sa EI teinud, kui asjade pärast, mida sa tegid." (Mark Twain).
* https://bronnieware.com/blog/regrets-of-the-dying/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar