Kevadkoristuse käigus jõudsin ringiga oma digielu korrastamiseni ning leidsin mõned fotod, mida tahaks kangesti jagada, aga otsustasin seekord muu sotsiaalmeedia asemel hoopis sahtlikirjadelt tolmu puhuda ja blogile uuesti elu sisse puhuda. 😊
Leidsin eest paari aasta taguse pooliku mustandi loomisest ja loomingust, mis jäigi postitamata. Just samamoodi nagu on karmi enesekriitika ja täiusepüüdluse tõttu ootele jäänud veel oi kui paljud ideed, ahhaa-elamused ja lihtsalt ilusad hetked, mis võiks rõõmustada veel kedagi peale minu enda.
See väike paharet, kes igal võimalikul hetkel sosistab, et nii ikka ei saa ja mis teised mõtlevad ja üldse pole sa suurem asi kirjutaja 😈, on viimase aasta-paari jooksul korduvalt vaibale kutsutud, temaga arenguvestlusi peetud ja lõpuks kokku lepitud, et tema panus on küll oluline, aga kogu elu juhtima ta siiski ei pea.
Lühike sundpuhkus andis suurepärase võimaluse mugavustsoonist ja rutiinist välja astuda, lugeda, õppida, prioriteedid üle vaadata ja vajadusel neid muuta. Me kõik oleme teelised. Teeradu on palju, kuid valida tasub vaid see, millel on süda. See, mis sind kõige enam kõnetab, mis on sinu enda oma, kuid laseb sul vabalt otsustada, kui kaua ja mil moel sa seda käia soovid. Vastasel korral leiad end ekslemas rajal, mis juhib sind, võtab sinult kogu jõu ja paneb sind uskuma, et vaid see rada on ainuvõimalik. Usud, et õnn asub kusagil väljaspool. Ja nii sa pingutadki kõigest väest, et saada asju, mida sa ei vaja, et avaldada muljet inimestele, kellele sa korda ei lähe.
Teabe ülekülluse ajastul pendeldab meie fookus pidevalt erinevate asjade vahel ja pärsib keskendumisvõimet. Erinevalt süvatööst (teatud aja jooksul keskendunult ühe ülesandega tegelemine) EI ole rööprähklemine tõhus, kuigi see võib lühiajaliselt sellise mulje jätta.
Usutavasti said paljud viimaste kuude jooksul kodus püsinud inimesed lõpuks võimaluse mõelda selle üle, mis on nende jaoks tõeliselt oluline ning leidsid viise selle igapäevaseks hoidmiseks ja edasi arendamiseks. Leidsid tee, millel käia südamega.
Lisan siinkohal ühe mind juba aastate eest kõnetanud mõttetera:
"Võib-olla polegi teeloleku mõte selles, et kellekski saada. Võib-olla on see hoopis loobumises kõigest sellest, mis sa tegelikult pole, et saaksid olla see, kes sa algusest peale olema pidid."
Nüüd, kui tavapärane elukorraldus hakkab vaikselt taastuma, jõuad ehk endalt enne töö-kodu-töö rutiini tagasi tormamist küsida, milline on sinu rada?
Kaunist kevadet ja püsige terved! 😊
Ah jaa, see pilt ka, mis mind ringiga siia tagasi tõi.
Jalutasid teised juba paari nädala eest peaaegu õuele. Kaamera oli sel ajal mõistagi hoopis aidas. Aga kuna nad eemaldusid väga aeglasel sammul, siis mängisin natuke puu tagant puu taha hiilides luurekat ja sain kuuseokste vahelt siiski klõpsu tehtud (tegelikult muidugi tosinkond klõpsu 😁). Ega ma muidugi päris märkamatuks ei jäänud ja nii nad mõne hetke pärast lendu tõusidki.
Suur tänu sulle, kui lõpuni lugesid. Aga nüüd asjad kokku ja värsket õhku nautima! Loodus tuhiseb täie hooga suve poole. Õrnast leheloorist on saanud tihe rohelus ja võilillede, pellide, nartsisside, tulpide, meelespealillede ja kirsiõite ilule lisanduvad kohe-kohe ka õunapuuõied.
Naudi päeva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar