Külm päike torkab naerdes oma kiiri
mu südamesse. Silmadesse ka.
Ma tunnen tormi tõusmas silmapiiril,
mis sest, et taevas pilvitu ja klaar.
Mu kevad, suvi möödusid Su paistes.
Ma arvasin, nii jääb. Ei mingit kahtlust!
Kui pilvis peitusid, Sind kiivalt kaitstes
truult kinnitasin: ju siis oli põhjust.
Ma sisimas küll teadsin, et kord näen veel,
kuis otsa saab Su suvesoojus, armas,
kuid siiski langeb pisar jahtun’d käele.
On päike külm ja süda hallahärmas.
17.09.2005
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar