Kui vahel tundub vajalik,
et keegi hoiaks, embaks,
siis meeles pidama ma pean –
mul tuleb jääda endaks.
Ei ole mulle omane,
et liibuks, sõltuks, roomaks,
sest nõnda tehes muutuksin
ma lausa võõraks loomaks.
/---/
On kõige raskem minu jaoks
vist mina ise olla.
Sest kui mu vale pool ka kaoks,
ei õige mõista tulla.
Nii heitlen tõe ja väära teel
ning ihkan tasakaalu
ja mida enam rajan teed,
ma seda rohkem taarun…
Mul on üks lootus, usk ja arm –
kord saabub teadmine.
Ma adun, et üks iidne tarm
meis pandud tallele,
mis siis, kui saabub õige päev,
kõik varjud peletab,
mu hinges kummalise väe
aovalgus vallandab,
siis olen jõudnud ukseni,
mis kaua rohtunud.
Ent uksest läbi minnes tean -
me juba kohtunud…
27-28. 01.2004
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar