Kargusse, vaikusse, valgesse valgusse
minna nii tahaks, kuid rada ei tea.
Algusest lõppu ja lõpust taas algusse
tõmbab ja tõukab ja välja taas veab.
Talvisel lumisel tuulisel päeval
võttis Sind vastu seesinane ilm.
Elus on olnud nii põuad kui hallad,
piiritu soojus ja kõrvetav külm.
Kunagi läksid, ei vaadanud tagasi,
nüüd juba mõnikord seisatad hetkeks.
Siiski pakitud hoidma pead pagasi,
teele et asuda järgmiseks retkeks.
Vahel kui kurvaks teeb põgenev aeg,
piisab kui meenutad – miski ei kao…
Sügaval hinges üks kivine aed
talletab viimse kui mälestusvao.
Kindlusse, muutusse, varju või kirkusse
viivate radade kulgu ei näe.
Laskud orgu või tõused kõrgusse,
põhjatust allikast ammutad väe.
Aastate möödudes midagi kaotad,
midagi võidad, miski on püsiv.
Üks neist on aeg, teine on tarkus,
kolmas on kohal ka siis, kui ei küsi...
24-01-2012
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar