Lilled emale

Alljärgnevad read on kirja pandud sügava kummardusega inimesele, kes on pühendanud oma elu eelkõige teiste heaolu tagamisele. Kallis ema - Sulle pühendatud virtuaalse lillekimbu õite uhkus pole rooside ega liiliate uhkus, selles on põllulillede võlu ja visadust ning lihtsat sarmi. Selles on õnnelik lapsepõlv ja Sinult saadud hindamatu oskus ANDA ilma vastutasu ootamata. Ent ometi meenub Sinule mõeldes ka roosi vaikiv uhkus, perekonna kaitseks alati vahedad okkad ning tugev vars, mida kergemad ja tugevamadki tuuleiilid niisama lihtsalt ei murra. Sa oled EMA ning seetõttu hindamatu ja asendamatu. Seega tahan saabuval juubelipäeval meenutada Sulle üht Su kunagist lemmikut ning loodan, et minu parimate soovidega ühinevad mõttes ja südames ka kõik need, kes seesinast kirjutist lugema juhtuvad. Aitäh Sulle!

VÕÕRASEMAD

Mind paeluvad võõrasemad.

Nüüd, ikka ja alati.

Mingit saladust hoiavad nemad

nüüd, ikka ja alati.

Ühes õies on hommikuvalgus,

kuldne koidik ja hahetav taevas.

Hommik – see on ju päeva algus

tõusva päikese kiirte säras.

Elu algus on alati väike.

Väiksest kasest saab varsti suur.

OMA elul on OMI käike,

OMA päike ja OMA kuu.

Teine õis argipäevaselt kirju –

igal hetkel on siin oma värv.

Tõmbab meid tööde sügavikku

kui üks põhjatu, põhjatu järv…

Elu keskpäev ei ole vaid kaunis

nagu kuninglik roosiõis.

Igal roosil ka okkad on varuks,

pole kõik nõnda lihtne, kui näis…

Kolmas õis täis on õhtuseid maale.

Päikse merele avatud rada.

Tema päevatööst väsinud palet,

kõrkjais lindude jutuvada.

Õis see vaevu varrel veel püsib.

Veidi tumedam on koloriit.

Nagu kaminas hõõguvaid süsi

mälestust kordumatu jääb siit.

Sootuks teisem on neljanda pale,

millel öö tume keep on üll.

Temas kaovad nii tõde kui vale…

Nõnda sügav kuis olla võib küll ?…

Järsku tuuleiil vallatu, noor,

oma hoovusse haarab mu õie,

vaatan, kuidas ta kaugusse kaob.

Äkki  taipan, kuis olla on ÕIGE…

1987 (-1994)