Võib-olla ei teisiti saagi…
et mõõnale järgneb tõus.
Ja tõusule uued mõõnad.
Ja seda täies jõus…
Ma ihkan Su puudutust tunda,
ent kardan, et haiget saan.
Ja kuigi mu süda Sind ootab,
mu mõistus vist täpselt ei tea.
Kuigi vahel näib mõttetu lootus,
öeldud sõnad kõik tunduvad valed,
siiski tunnen, et seesama kaugus
toob meid sisimas lähemale.
Võib-olla ei olegi miskit,
ei mingit probleemi meis –
ehk on see kõik vaid mu mõtteis,
mu tumeda poole sees…
Ma soovin, et suudaksin olla
rohkem Su sarnane,
ehk olla on sedasi parem
mu poolele halvale.
Ehk muutub siis heaks mu mõte,
nii heaks, kui mu südames
Sa alati oled olnud,
mu ainus tõeline…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar