Kui üksik mägi kõrgumas mu ees,
tipp peidet’ pilvisse, nii uhkelt omaette…
justkui Su peegeldused järvevees
ma ihkan jagada Su iga hetke.
Mäed alati on lummanud mu hinge –
koos oht ja kordumatu vaate ootus...
Kui lõpuks seisan tipus, kaovad pinged,
seob Sinuga mind ühte taevalaotus.
Kord kohal, lahkumine tundub narr,
on kõiksus nõnda lähedal, ma tean…
Õhk hõre siin… ning kuigi armastan
Su kõrgusi, end siiski alla vean.
Seal ülal olles märkan uusi radu,
ent kord neilt teedelt öhe astudes
kesk maa ja taeva hämmeldust ja kadu
Su t i p p u jõuan ülalt l a s k u d e s...
7.06.2004
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar