Mis on see, mida aastate pärast tagasi vaadates tõeliselt kahetseksid?

"Äärmiselt ebameeldiv inimene. Ma vahetan kohe kanalit, kui ta jälle telekas on. Ma mäletan kui meil oli oma näiteringiga kokkusaamine ja ta oli ka miskipärast seal. Astus ruumi sisse ja nägi seal oma tuttavat ja kukkus siis sellega valju häälega kädistama. Kellegi teisega ei rääkinud ega midagi. Normaalne viisakas inimene ju niimoodi ei käitu! Mina olen küll alati teistega arvestanud." 

Vaat selline reaktsioon eakalt proualt. 50 aastat hiljem. Edasise vestluse käigus selgus, et pahameele põhjuseks polnud objektiivselt võttes mitte uustulnuka käitumine iseenesest (väga tõenäoliselt oli tal lihtsalt hea meel, et talle tundmatus seltskonnas leidus vähemalt üks tuttav nägu), vaid solvumine selle üle, et too temperamentne võõras röövis tähelepanu, mida proua tavaliselt ise nautima oli harjunud. Ta tundis, et on kõrvale jäetud, see tegi haiget ning tekitas viha. Enamasti jääks selline väike intsident lihtsalt märkamata, kuid inimene, kelle (enda seatud) rangeid käitumisreeglid rikuti, lõi endale hetkega, ilma sõnagi vahetamata, eluaegse vaenlase. Senine turvaline keskkond sai löögi ning hirm millestki ilma jäämise ees vallandas viha.

"Hirm on tee Jõu tumedale poolele. Hirm tekitab viha, viha põhjustab vihkamist, vihkamine kannatusi." (Yoda)

Negatiivsed emotsioonid annavad märku vajadusest midagi muuta või ümber hinnata. Viha, süütunde, alaväärsuse taga on sageli endale ja/või teistele seatud standardite rikkumine. Sageli on need normid nii karmid, et nende täitmine osutub varem või hiljem võimatuks. Tulemuseks on frustratsioon ja depressioon.  

 

Iga päev kogevad meie meeled miljardeid andmeühikuid, kuid vastu võtta suudame sellest vaid väikese osa. Inimaju tuleb suurepäraselt toime mustrite otsimisega ning kasutab sama põhimõtet andmete filtreerimisel. Uue sündmuse kohta seisukoha võtmiseks kõrvutatakse seda varem kogetuga, kuid seejuures jääb väga suur osa teabest kõrvale. Nii juhtubki, et paratamatult läheb päris palju “tõlkes“ kaduma. Üldistamine hoiab meid tohutu infotulva tõttu hullumast, kuid sellega kaasneb oht, et uuele olukorrale kandub alateadlikult üle ka varem ankurdatud emotsioon. Mida rohkem selliseid olukordi on, seda kindlamalt reaktsioon kinnistub.

Minu vestluskaaslase ammuse sündmusega seotud pahameelt võimendab veelgi teadmine, et kuigi ta tegi kõik nii "nagu temalt oodati", ei ole ta oma praeguse elujärjega sugugi rahul. Iga väiksemgi erinevus kunagi omandatud maailmapildist tekitab väga kiiresti frustratsiooni ja masendust.  Kahtlustan, et väga paljud võivad tuua sarnase näite oma pere või tuttavate ringist. 😕

Bronnie Ware kirjutab, et oma surelikkusega silmitsi seistes tunnevad paljud kahetsust eelkõige selle üle, et neil puudus julgus elada elu iseendana, valides selle asemel elu, mida teised neilt ootasid. Lisaks soovivad nad väga sageli, et nad poleks nii palju töötanud, oleksid julgenud oma tundeid väljendada, säilitanud kontakti sõpradega ning lubanud endal õnnelikum olla.*

Nii edasiviiva kui pärssiva meeleolu kultiveerimisel on jõupingutus sama. Pahuraks muutumine nõuab samuti püsivat tööd ja harjutamist. Millele keskendud, seda enda ümber rohkem märkad. Mis on tegelik põhjus viha, pettumuse, rahulolematuse taga? Kui tulemus, pole see, mida soovisid, siis on aeg lähenemist muuta. Sind ümbritseval on vaid see tähendus, mille sa ise oled sellele andnud ning üksnes sinu enda võimuses on kord antud tähendust muuta. "See tähendus määrab, kuidas sa end tunned; see, kuidas sa end tunned, määrab, mida sa teed; see, mida sa teed, kujundab sinu saatuse" (Tony Robbins).  

 

Vaatamata sellele, võib-olla aga justnimelt seepärast, et mu elus on olnud ka tumedamaid perioode, pean ennast parandamatuks optimistiks. Õnn ei asu kusagil väljaspool, vaid on igal ajal juurdepääsetav, kui endale tõepoolest selleks võimalus anda. Meenub paarikümne aasta tagune luuletus:

Tea, et täna saad õnnelik olla,

usu, et homne võib ilusam olla,

tunne, et nõnda just õige on olla.

Olla või mitte? –

alati olla!

                              

Toona leidsin, et õnn on meeleseisund, mille kogemiseks tuleb lihtsalt otsustada õnnelik olla. Täna lisan, et õnn pole sihtkoht ega ka ühekordne valik, vaid harjumus, mis vajab igapäevast hoolt. Aga see on juba teise postituse teema. 😉

Nike’i slogan “Just do it!“ kõlab banaalselt, kuid iga uus võimalus, muutus või teekond algab väikesest sammust. Tark ei torma, kuid kui plaan on paigas ja siht silme ees, siis pelgalt üritamisest ei piisa – lihtsalt tee seda, sest "20 aastat hiljem tunned sa pettumust pigem asjade pärast, mida sa EI teinud, kui asjade pärast, mida sa tegid." (Mark Twain).

_____________

* https://bronnieware.com/blog/regrets-of-the-dying/

Aeg sahtlit koristada ja mõttemütsi tuulutada!

Kevadkoristuse käigus jõudsin ringiga oma digielu korrastamiseni ning leidsin mõned fotod, mida tahaks kangesti jagada, aga otsustasin seekord muu sotsiaalmeedia asemel hoopis sahtlikirjadelt tolmu puhuda ja blogile uuesti elu sisse puhuda. 😊

Leidsin eest paari aasta taguse pooliku mustandi loomisest ja loomingust, mis jäigi postitamata. Just samamoodi nagu on karmi enesekriitika ja täiusepüüdluse tõttu ootele jäänud veel oi kui paljud ideed, ahhaa-elamused ja lihtsalt ilusad hetked, mis võiks rõõmustada veel kedagi peale minu enda.

See väike paharet, kes igal võimalikul hetkel sosistab, et nii ikka ei saa ja mis teised mõtlevad ja üldse pole sa suurem asi kirjutaja 😈, on viimase aasta-paari jooksul korduvalt vaibale kutsutud, temaga arenguvestlusi peetud ja lõpuks kokku lepitud, et tema panus on küll oluline, aga kogu elu juhtima ta siiski ei pea.

Lühike sundpuhkus andis suurepärase võimaluse mugavustsoonist ja rutiinist välja astuda, lugeda, õppida, prioriteedid üle vaadata ja vajadusel neid muuta. Me kõik oleme teelised. Teeradu on palju, kuid valida tasub vaid see, millel on süda. See, mis sind kõige enam kõnetab, mis on sinu enda oma, kuid laseb sul vabalt otsustada, kui kaua ja mil moel sa seda käia soovid. Vastasel korral leiad end ekslemas rajal, mis juhib sind, võtab sinult kogu jõu ja paneb sind uskuma, et vaid see rada on ainuvõimalik. Usud, et õnn asub kusagil väljaspool. Ja nii sa pingutadki kõigest väest, et saada asju, mida sa ei vaja, et avaldada muljet inimestele, kellele sa korda ei lähe. 

Teabe ülekülluse ajastul pendeldab meie fookus pidevalt erinevate asjade vahel ja pärsib keskendumisvõimet. Erinevalt süvatööst (teatud aja jooksul keskendunult ühe ülesandega tegelemine) EI ole rööprähklemine tõhus, kuigi see võib lühiajaliselt sellise mulje jätta. 

Usutavasti said paljud viimaste kuude jooksul kodus püsinud inimesed lõpuks võimaluse mõelda selle üle, mis on nende jaoks tõeliselt oluline ning leidsid viise selle igapäevaseks hoidmiseks ja edasi arendamiseks. Leidsid tee, millel käia südamega.


Lisan siinkohal ühe mind juba aastate eest kõnetanud mõttetera:



"Võib-olla polegi teeloleku mõte selles, et kellekski saada. Võib-olla on see hoopis loobumises kõigest sellest, mis sa tegelikult pole, et saaksid olla see, kes sa algusest peale olema pidid."

Nüüd, kui tavapärane elukorraldus hakkab vaikselt taastuma, jõuad ehk endalt enne töö-kodu-töö rutiini tagasi tormamist küsida, milline on sinu rada?

Kaunist kevadet ja püsige terved! 😊

Ah jaa, see pilt ka, mis mind ringiga siia tagasi tõi.



Jalutasid teised juba paari nädala eest peaaegu õuele. Kaamera oli sel ajal mõistagi hoopis aidas. Aga kuna nad eemaldusid väga aeglasel sammul, siis mängisin natuke puu tagant puu taha hiilides luurekat ja sain  kuuseokste vahelt siiski klõpsu tehtud (tegelikult muidugi tosinkond klõpsu 😁). Ega ma muidugi päris märkamatuks ei jäänud ja nii nad mõne hetke pärast lendu tõusidki.

Suur tänu sulle, kui lõpuni lugesid. Aga nüüd asjad kokku ja värsket õhku nautima! Loodus tuhiseb täie hooga suve poole. Õrnast leheloorist on saanud tihe rohelus ja võilillede, pellide, nartsisside, tulpide, meelespealillede ja kirsiõite ilule lisanduvad kohe-kohe ka õunapuuõied.

Naudi päeva!

Üksildus, tugi ja tahtejõud ehk mida saaks veel teha, kui oled juba kõike proovinud ja miski ei aita

Tervist ja rõõmu Sulle!

Mõni uitmõte on nagu lõngaots, millest haarates kera vurrina keerlema oled löönud ning lahti hargnenud kuhi vajab taas kokku kerimist. Vahel tundub, et see kerimistöö on lõputu - lõng võib olla habras ja koidest puretud, kuid ka pärast lahtiste otste sõlmimist teeb järjekordne sikutus sasipuntrale veel mõne sõlme sisse... Asja tuumani jõudmine on pikk protsess, kuid kui mõned sammud juba tehtud, siis on hea veidi hinge tõmmata ja leitut jagada.

Tänase lõunapausi ajal mõtlesin üksildusest. Ei, ma ei alustanud sellest :) Viimasel päevadel peas keerelnud mõtted pressisid ennast ise kupli all rambivalgusse. Ju need mind siis kuidagi puudutasid. Näiteks paljuräägitud Robin Williamsi viimane eesriie. Üks neist naerutajatest, kelle koomika taha me tegelikult vaadata ei tihkagi, kartes pettuda ja nii rõõmsa fassaadi tagant muserdatud inimhinge leida. Või siis kümned ja kümned söömishäireid puudutavad lehed, blogid ja foorumid. Enamust postitajatest ühendab üks ja sama põhiprobleem - "pole kellegagi rääkida", "tahaks vahel kasvõi kedagi kallistada", "ei taha/julge suhelda", "ma ei suuda sellest välja tulla", "aidake!", "psühhiaatri juures käimisest polnud abi - ta kirjutas ainult ruttu tabletid välja, ega tahtnud üldse kuulata", "küllap on veel minusuguseid, aga tunnen, et olen üksi", ... .

Ühe sellise blogi kanded lõppesid 2011. aastal. Kommentaare oli teema populaarsust arvestades üllatavalt vähe. Ei mingit teavet selle kohta, mis sai edasi, kas tal on nüüd parem... Mõtlesin teistele sama murega inimestele - kas oleks abi, kui mõni neist oleks ära kuulatud, selle asemel, et hakata pori loopima või jagama nõuandeid stiilis "söö vähem ja liigu rohkem". Mõte ju õige, aga vähem või rohkem katki inimene näeb maailma teisiti. Mitte ühestki väljapoolt tulevast nõuandest pole abi, kui endal puudub soov asja tuumani jõuda, seda endale tunnistada ja abi otsida (ning vastu võtta). 

Kõik see on kuidagi tuttav. Ja ometi pole mul oma elule midagi ette heita, enda teada pole olnud ühtegi tõsist lapsepõlvetraumat ega kiusamist. Noh, eks see paksuks hüüdmine ju oli kunagi. Ja mõni piinlik moment kaaslaste ees. Ja mõni lähedase pahaaimamatult öeldud kommentaar. Ja mõni väike vimka, mis toona hingepõhjani solvas. Ja mõni väike... Oot... Kui nüüd mõtlema hakata, siis on taas üks lõngakera ots lahti sikutatud vist...

Igaühe tee füüsilise ja vaimse tervise, tasakaalu ja kestva heaolutundeni on erinev. Ma ei tea, milline on Sinu lugu. Võib-olla on seal asjaolusid, mida Sa tõesti ise muuta ei saa(nud). Ehkki, tihti on lihtsam uskuda, et kõigis hädades on süüdi mingi müstiline väline jõud. No ma ju tõesti ise nii väga tahaksin, teeksin, oleksin, aga ei saa, sest (järgneb kümneid põhjuseid, miks midagi teha EI SAA). Võtan veel niipalju alla, siis hakkan rohkem väljas käima. Tõstan natuke asju ümber ja siis hakkab energia kohe teisiti voolama ja olengi õnnelik. Elu on liiga hea, et olla tõsi, järelikult tuleb seda saboteerida. Ja lõppkokkuvõttes ei muutu mitte midagi. Ring on peale tehtud ja oled jälle samas sumbunud õhuga pimedas kohas tagasi. 

Aga lootus sureb viimasena. Aastate jooksul on mõned küsimärgid siiski konksust vabastatud ning punktiks taandatud. :)

End avades haiget saamise kartus pole midagi sellest kartusest tingitud üksioleku kõrval. Kui aga korduvalt samale rehale astuda, siis tasub oma ootustes inventuur teha - viga võib peituda mitte vastustes, vaid küsimustes, mida esitad. Liiga suured ootused toovad peaaegu alati kaasa pettumuse.

Selleks, et asjad saaks tehtud, pole vaja imerohtu ega enesepiinamist. Selleks on vaja tahtejõudu. Olin pikka aega veendunud, et minul seda lihtsalt pole ja kõik. Kõlab banaalselt, aga üks raamat muutis seda arvamust kardinaalselt. Tahtejõudu saab tugevdada ja seda ütleb ebameeldivate asjade edasilükkamise meister. :) 

Asjad muutuvad lihtsamaks, kui alustad päeva kõige hirmutavamate küsimuste lahendamisega. Ära loobu meeldivast, vaid pane see ootele ja keskendu vajalikule (premeerimissüsteem) - tähtaja saabudes on kõik oluline tehtud ja üllataval kombel preemiat väga enam ei tahagi. Aga tuleb olla ettevaatlik ja pead tõstvale laiskusele võimalikult ruttu ninanips anda. Tuleb püsida liikumises, sest veerevale kivile ei kasva sammalt (ega rasva ega muremõtteid).  

Eelnev on vaid ühe inimese lugu. Sinu elu on olnud teistsugune. Kui tunned, et mõni Sinu lõngakeradest on ka hargnema hakanud ja soovid seda jagada, siis anna teada! Mul pole kõiki vastuseid. Kuid ma olen olemas, et Sind ära kuulata. Võib-olla aitab see Sul vähemalt mõnele lahendusele lähemale jõuda.  :) 

Madistajad

Elutoas käib suuremat sorti madin. Üle toolide ja laua alt läbi, mööda põrandat ja madalamaid kapipealseid sellise hooga, et tugitool karussellina keerleb ja vaibad krussis. Vahepeal tehakse väike vahepeatus leso peal ja siis käib jälle sama trall edasi. Algul üks ees ja teine järel, siis teine ees ja esimene järel. Astun mööda ja mõtlen, et vaat kui tore, et mängivad, saan ehk rahus süüa teha.

Jalapadin kostab juba kaks sekundit pärast külmkapiukse avamist. Kaks suurt säravat silmapaari vaatavad mulle uudistavalt otsa: “Mis me nüüd tegema hakkame? Kas ma saaksin enne ühe ampsu? Palun-palun-palun!“ Ütlen küll, et praegu ei saa midagi, söögiaeg ei ole veel käes. Seepeale tehakse äärmiselt häälekaid vastuväiteid teemal: „Mis mõttes ei ole söögiaeg? Mul on kõht õudselt tühi… Kohe väga-väga. No palun anna üks amps!“ „Ei saa praegu! Minge eest ära, minge mängige edasi või midagi…“

Räägi nagu seinaga. Isegi kui paar sammu toa poole minnakse, on järgmisel hetkel jälle üks või teine või mõlemad selja taga valves, ninad püsti ja näljased näod peas.

No pudeneb siis mõni paluke. Porgandijupp näiteks. Suurem haarab selle kohe endale ja väiksemal on suur hädakisa lahti: “Näh, miks tema saab ja mina ei saa!? Mulle ka!“ Üritan küll selgitada, et sina ju ei taha porgandit, aga see pole ilmselgelt mingi argument. Asi on põhimõttes. Saab teine ka oma porgandikillu. See võetakse vaimustusega vastu, kuid juba paari sekundi pärast avaldatakse nördimust: „Väkk! See pole ju üldse seesama asi, mis sa talle andsid! Tema oma oli raudselt parem…“ Suurem astub seepeale juurde ja võtab väiksemalt toidupala lihtsalt ära. Amps ja läinud see ongi.

Ignoreerin mõneks ajaks toimuvat ja toimetan edasi. Rahu ja vaikus kestab heal juhul minuti. Siis on algul üks, siis teine, ninapidi laua ääres ja jälgivad taas näljaste nägudega laual toimuvat (õigemini üritavad ette kujutada, suurem veel natuke ulatab kiikama töölauale, aga väiksem sinna ei küüni). Aiman juba, et neil kahel, kes mõlemad endale paremat positsiooni üritavad kätte võita, jääb varsti ruumi napiks ja tüli on taas majas.

Hetke pärast kostab kiljatus ja siis sisin ning mõlemad rüselevad käratsedes laua juurest eemale ja põrnitsevad seejärel üksteisele altkulmu otsa. Seekord siis põhjuseks nügimisest tulenevad füüsiliselt olematud, aga uhkusele tugeva hoobi andnud vigastused… „Ta küünistas mind! Mina rahulikult seisan laua ääres, aga tema tuleb küünistama!“ õigustab ennast suurem. „Aga tema astus mulle enne jala peale! Mina üldse ei näe muidu, mis sa teed seal laua peal.“ „Nii. Sina (vibutan ähvardavalt suurema poole sõrme) ei trügi niimoodi. Teine on sinust ikka palju väiksem. Ja sina (see käib siis väiksema kohta) ei pea ka kohe üle reageerima – ma nägin küll, teine astus sulle jala peale jah, aga mitte meelega. Ja üldse – te ei pea siin passima. Järgmine kord astun ise teile varba peale. Marss tuppa!“ Väiksem üritab veel mõne toriseva vastuväite esitada, aga suurem (ja juba kogenum) taandub, lootes, et kui olukord vaibub, saab ta mõne minuti pärast vaikselt kööki tagasi hiilida.

Mõne aja pärast ootab ees veel võiduajamine toidu köögist söögilauale kandmisel (ütleme nii, et kui midagi kuumemat käes on, siis teen ise ennetavalt valju häält – eest ära! Kõrvetab! – vastasel korral oleme kõik kolmekesi hunnikus põrandal, koos sööginõudega). Siis järgneb suhteliselt range meeldetuletus selle kohta, kes peab laua ääres olema ja kes mitte. Ja lõpuks, pärast tühjade nõude kööki vedamist kaheliikmelise saatjaskonna valvsa pilgu all, saavad nemadki oma kauaoodatud kraami. Minut-paar matsutamist ja juba kausid läigivad. Igaks juhuks kontrollivad mõlemad teise toidunõu ka üle ning kui seal rohkem midagi ei leidu, on lõpuks rahu taastatud. Järgmise korrani.

Sellised nad on: Pippa, 12-aastane ja Miu, pooleaastane. Kokku neli paari jalgu ja kaks saba. Kui parasjagu ei tülitse, siis on suured sõbrad. Kui sõprus otsa saab, siis … No siis ütlevad, mis teineteisele öelda on ja lepivad hiljemalt järgmiseks köögis toimetamise ajaks ära. J

Aeg maha

Kui elud lähevad kiireks,

siis kuukiired kaotavad elu.

Kui mängul pole piire,

Sind piiritult piirab Su lelu.

Kui ajal on teravad hambad,

siis hambutult piinav on ootus.

Kui mõrased alussambad,

siis laguneb viimne kui lootus.

Kui õigena tundub vale,

siis valesid õigustad kiivalt,

ent astudes lähemale

kaob pilt nagu jalajälg liivalt.

Kui kahtlused poevad hinge,

teeb hingetuks pime õud

ning käies lõputuid ringe

jääb alles vaid kõrb ja põud.

Kui lähedal tundub kauge,

siis kaugeneb lähedane.

Kuid ausalt enda ees seistes

tead täpselt, mis oluline.

Need, kes on tuuleks Su tiibade all,

kes jagavad iga Su püüdlust,

kes kaugel olleski lähedal

ning valvamas Su seljatagust.

04/06/2012 

Päevaraamatu lehtede vahelt

Mõned päevad tagasi paberites tuulates komistasin kogemata ühe päevikusse üles tähendatud kirjutise otsa... Paberile pandud täpselt 14 aastat enne selle taasleidmist. Mis ma oskan öelda - paadunud romantik ikka... vaatamata aastatepikkusele vastuseisule ja eitamisele. Katsun järgmine kord midagi muud jagada ... Ausõna! :)

* * *
Kui mind hüüad, ma kuulen.
Kui mind vajad, ma tulen.
Kuitahes kaugelt mu vaim või mu hing
tuleb, kui südames kutsud mind.

Mõte käib oma rada,

kehal on oma tee,

süda ja hing mul aga

jao andnud Sinule.

Jao, mida lahti ei murra

ei mõtte, ei keha sund,

sest elab Sinus see jagu

iga mu elutund…

8. aprill 1998

Passioon

Suur Reede. 

Minu usulistest veendumustest sõltumatult mõjus üks filmielamus aastate eest just selliselt... Põhjuseks kusagil sügaval kaasa kajav nägemus vahekorrast kivistunud traditsiooni ja veel tundmatu uue, õeluse ja halastuse, hirmu ja usu, mõistmist ületava eneseohverduse ja maise paratamatuse vahel. Teekond Kolgatale.  Pilk Maria silmis. M. Gibsoni "The Passion of the Christ". 

* * *

Ma liigutaks Su teelt või tuhat mäge,

kuid kõik, mis teha saan, on kõrvalt kaeda…

Ja iga löök, mis kajab vastu naela

mu hinge jätab igikestva haava.

Kalk ahastus mind surub maanteetolmu,

kui tõstan taeva poole külmad pihud,

sest kisulisest piitsast palju enam

lööb õelus vermeid verevaid Su ihul.

Mu kaame nägu kivistunud ilmel

on varjuks lõõskavale valule…

ja kuigi vaimus toetada Sind tahan,

jääb liikumatuks jalg ja tummaks keel.

2005